KOHT U OT SU S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. juuni 2020, Tallinn Kriminaalas ja number 1-16-10503 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Pavel Gontšarov ja Orvi Koik Elina Huobolainen Kohtuistungi sekretär Kohtuistungi toimumise aeg ja koht Kriminaalasi 18. mai 2020, Tallinn Alexander Kofkini süüdistuses KarS § 298 lg 2 p 1 järgi, Vello Kunmani süüdistuses KarS § 298 lg 1 järgi, Kalev Kallo süüdistuses KarS § 296 lg 1; § 294 lg 1 - § 22 lg 3; § 298 lg 1 - § 22 lg 3 ja § 4021 lg 1 - § 22 lg 3 järgi, Aivar Tuulberg süüdistuses KarS § 298 lg 2 p 3 järgi. Apelleeritud kohtuotsus Apellatsiooni esitajad Harju Maakohtu 14. jaanuari 2020 otsus üldmenetluses Riigiprokuratuur ja K.Kallo kaitsja Prokurör Taavi Pern Süüdistatavad Alexander Kofkin, isikukood: 3410511xxxx, Vello Kunman, isikukood: 3520526xxxx, Kalev Kallo, isikukood: 3481206xxxx, Aivar Tuulberg, isikukood: 3620402xxxx. Ankeetandmed märgitud Harju Maakohtu otsuses. Kaitsjad Aivar Pilv, Kristi Rande, Paul Keres, Indrek Leppik. Kolmanada isiku esindaja Oliver Nääs 1 RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu 14. jaanuari 2020 otsus kriminaalasjas nr 1-16-10503 osaliselt: 1. Vello Kunmani õigeksmõistmises KarS § 298 lg 1 järgi. 2. Kalev Kallo õigeksmõistmises KarS § 402 1 lg 1- § 22 lg 3 järgi. 3. KrMS § 181 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt Vello Kunmani kasuks menetluskulude summas 39 310. 57 euro väljamõistmises. Uue otsusega 1. Süüdi tunnistada Vello Kunman KarS § 297 lg 1 ( alates 01.01.2015 KarS § 298 lg 1) järgi ja karistada rahalise karistusega 150 päevamäära (arvestades päevamäära suuruseks 100 eurot), so summas 15 000 eurot. 2. Süüdi tunnistada Kalev Kallo KarS § 402 1 lg 1- § 22 lg 3 järgi kohaldades karistuse mõistmisel KarS § 63 lg 1 sätteid ja jätta maakohtu poolt mõistetud karistus muutmata. 3. KrMS § 180 lg 1 alusel välja mõista Vello Kunmanilt Eesti Vabariigi kasuks menetluskuluna KrMS § 179 lg 1 p 9 ettenähtud sundraha summas 876.00 eurot. Maakohtu menetluses valitud kaitsjate tasud jätta Vello Kunmani kanda. Makseinfo koos arveldusarve ja viitenumbriga rahalise karistuse ja menetluskulu tasumisek s edastatakse Vello Kunmanile eraldi dokumendina. 4. Muuta Harju Maakohtu 14. jaanuari 2020 otsuse põhiosa, jättes seal välja COVID 19 viirust puudutav põhjendus. 5. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. 6. K.Kallo kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt. 7. Välja mõista Eesti Vabariigilt apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu hüvitamiseks - Kalev Kallo ( ik: 3481206xxxx ) kasuks 1513.20 eurot, - Vello Kunmani ( ik: 3520526xxxx) kasuks 1980.00 eurot, - Aivar Tuulbergi ( ik: 3620402xxxx) kasuks 1566.00 eurot, - Alexander Kofkini ( ik: 3410511xxxx) kasuks 2610.00 eurot, - E. S. e ( ik: 3500531xxxx) kasuks 504.00 eurot. 2 Edasikaebamise kord: Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. 1. Süüdistus 1.1 Kalev Kallot süüdistatakse altkäemaksu vahendamises H. T. ilt E. S. ele, samuti E. S. e poolt altkäemaksu võtmisele kaasaaitamises ning H. T. i poolt altkäemaksu andmise le kaasaaitamises. Altkäemaks, mida K. Kallo vahendas ning mille andmisele ning võtmise le kaasa aitas, seisnes selles, et H. T. andis E. S. ele altkäemaksu, andes MTÜ-le EK. kui kolmandale isikule muu soodustuse selle eest, et ta oma ametiseisundit kasutades korraldab kinnistu aadressil Xx, Tallinn, vahetuse Tallinna linnale kuuluva kinnistu vastu aadressil xx, Tallinn. Eeltooduga pani K. Kallo toime KarS § 296 lg 1 järgi sätestatud kuriteo, s.o altkäemaksu vahendamise, KarS § 294 lg 1 - § 22 lg 3 sätestatud kuriteo, s.o altkäemaksu võtmise le kaasaaitamise ning KarS § 298 lg 1 - § 22 lg 3 sätestatud kuriteo, s.o altkäemaksu andmise le kaasaaitamise. Samuti on Kalev Kallot süüdistatakse H. T. i poolt E. S. e esinduses MTÜ-le EK. suures ulatuses keelatud annetuse tegemisele kaasaaitamises, millega pani K. Kallo toime suures ulatuses (KarS § 121 p 2) keelatud annetuse tegemisele kaasaaitamise ning keelatud annetuse vastuvõtmisele kaasaaitamise, s.o KarS § 402 1 lg 1 - § 22 lg 3 sätestatud kuriteo. 1.2. Vello Kunmani süüdistatakse V. R. i vahendusel altkäemaksu lubamises E. S. ele, kes nõustus MTÜ-le EK. kui kolmandale isikule vara lubamisega selle eest, et ta oma ametiseisundit kasutades korraldab eramu aadressil Xx , Tallinn, ehitustegevuse jätkamise lubamise. E. S. ele altkäemaksu lubamisega pani V. Kunman toime KarS § 298 lg 1 sätestatud kuriteo. Kuni 31.12.2014.a kehtinud KarS redaktsiooni järgi oli kirjeldatud tegu karistatav KarS § 297 lg 1 järgi pistise lubamisena. 1.3. Aivar Tuulbergi süüdistatakse selles, et tema AS ERT nõukogu liikmena andis E. S. ele altkäemaksu selle eest, et E. S. korraldab oma ametiseisundit kasutades ühispakkujate OÜ AE ning ERT AS ühispakkumuse SA Tallinna Kultuurikatel riigihankele Kultuurika tla hoonesiseste kommunikatsioonisüsteemide / võrkude ehitushange edukaks tunnistamise. Eeltooduga pani A. Tuulberg toime KarS § 298 lg 2 p 3 sätestatud kuriteo, s.o altkäemaksu andmise suures ulatuses (KarS § 121 p 2). Kuni 31.12.2014 kehtinud KarS redaktsiooni järgi olid kirjeldatud teod karistatavad KarS § 297 lg 2 p 3 järgi pistise andmisena suures ulatuses. 1.4. Alexander Kofkinit süüdistatakse KarS § 298 lg 2 p 1 alusel altkäemaksu lubamises ning andmises E. S. ele vastutasuna selle eest, et E. S. oma ametiseisundit kasutades korraldab ET OÜ-le äriruumide aadressil xx / xx / xx, Tallinn, asuvate äriruumide kümneks aastaks rendile andmise ning ajavahemikul 25.01.2015 kuni 27.01.2015 INTA 38. kongressi korraldamise MGCS hotellis Tallinnas. Vastutasuna andis A. Kofkin E. S. ele vara, milleks oli osaliselt tasutud puhkusereis Hispaaniasse 30.09.2014 kuni 10.10.2014, 17.01.2015 hotellitoa kasutamine MGCS hotellis ning 16.10.2001 E. S. e ning A. Kofkini vahel sõlmitud laenulepingu pikendamine 02.12.2015. E. S. ja A. Kofkin olid ühel meelel, et A. Kofkini poolt lubatud ning üle antud vara on vastutasuks E. S. e poolt tema ametiseisundi kasutamise eest. Eeltoodu alusel pani A. Kofkin toime KarS § 298 lg 2 p1 sätestatud kuriteo, s.o altkäemaksu lubamise ja andmise vähemalt teist korda. Kuni 31.12.2014 toime pandud teod olid kuni 3 31.12.2014 kehtinud KarS redaktsiooni järgi karistatavad KarS § 297 lg 2 p 1 järgi pistise andmisena. 2. Harju Maakohtu otsus 2.1. Maakohus mõistis Kalev Kallo õigeks KarS § 4021 lg 1 - § 22 lg 3 järgi esitatud süüdistuses. Tunnistas Kalev Kallo süüdi KarS § 296 lg 1, § 294 lg 1 - § 22 lg 3 ja § 298 lg 1 - § 22 lg 3 järgi ning mõistis talle KarS § 63 lg 1 alusel karistuseks 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud vangistust. Täpsustava määrusega kohaldas KarS § 68 lg 1 sätteid ja luges kantud karistuseks eelvangistuses viibitud 1 päeva. KarS § 73 lg 1 ja lg 3 alusel jättis mõistetud vangistuse (1 aasta ja 6 kuud) täitmisele pööramata tingimusel, et Kalev Kallo ei pane temale määratud 2 (kahe) aasta pikkuse katseaja vältel toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel arvestas Kalev Kallole määratud katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 14.01.2020.a. Maakohus mõistis Kalev Kallolt välja KrMS § 180 lg 1 alusel menetluskuluna KrMS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 876 eurot, mille kohustas tasuma 1 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. 2.2. Maakohus mõistis Vello Kunmani õigeks KarS § 298 lg 1 järgi esitatud süüdistuses. KrMS § 181 lg 1 alusel mõistis Eesti Vabariigilt Vello Kunmani kasuks välja tema poolt kantud õigusabikulud kogusummas 39 310 (kolmkümmend üheksa tuhat kolmsada kümme) eurot ja 57 (viiskümmend seitse) senti (sh käibemaks). 2.3. Maakohus mõistis Aivar Tuulbergi õigeks KarS § 298 lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistuses. KrMS § 181 lg 1 alusel mõistis Eesti Vabariigilt Aivar Tuulbergi kasuks välja tema poolt kantud õigusabikulud kogusummas 116 269 (sada kuusteist tuhat kakssada kuuskümmend üheksa) eurot ja 72 (seitsekümmend kaks) senti (sh käibemaks). 2.4. Maakohus lõpetas kriminaalmenetluse seoses menetluses mõistliku aja möödumise ga Alexander Kofkini suhtes. KrMS § 183 lg 1 alusel mõistis Eesti Vabariigilt Alexander Kofkini kasuks välja tema poolt kantud õigusabikulud kogusummas 79 197 (seitsekümmend üheksa tuhat ükssada üheksakümmend seitse) eurot (ilma käibemaksuta). 3. Apellatsioonid 3.1. Prokuratuuri hinnangul on A. Kofkini suhtes menetluse lõpetamisel mõistlik u menetlustähtaja möödumisel kohus oluliselt rikkunud menetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 ja KrMS § 339 lg 2 mõttes. Taotletakse A. Kofkini suhtes tehtud kohtulahendi täielikk u tühistamist ning kriminaalasja tagastamist maakohtule A. Kofkini suhtes kohtuotsuse tegemiseks. V. Kunmani ja A. Tuulbergi puudutavas on maakohus prokuratuuri hinnangul rikkunud kohtuotsuse põhjendamiskohustust KrMS § 305 1 lg 1 mõttes ning eiranud kohtupraktikas omaks võetud seisukohta, mille kohaselt peab kohtuotsusest selgesõnaliselt tulenema, et kohus on kõiki asjaolusid, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, ka arvestanud. Kohus on kõnealuste kuriteoepisoodide puhul hinnanud isikulisi tõendeid ühekülgselt ning jätnud hindamata mitmed prokuröri osundatud 4 kaudsed ja dokumentaalsed tõendid, millel võib olla tähtsust kriminaalasja lahendamise l. Ühtlasi on kohus jätnud kõnealuste kuriteoepisoodide puhul need tõendid ebausaldusväärseks tunnistamata ning nõuetekohaselt hindamata kogumis ning on käsitlenud tõendeid selektiivse lt. Prokuratuuri hinnangul on selline tõendite valikuline ja osaline hindamine rikkunud nii kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kuid viitab ka ühekülgsele kohtulikule uurimisele. Need minetused on käsitletavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. A. Tuulbergi suhtes on maakohus ebaõigesti kohaldanud ka materiaalõigust. Võttes arvesse, et prokuratuuri hinnangul on kõnealused minetused kõrvaldatavad apellatsioonimenetluses, taotleb prokuratuur apellatsioonis ringkonnakohtu poolt juhind udes KrMS § 340 lg 4 p 3 maakohtu otsuse tühistamist nii V. Kunmani kui A. Tuulber gi õigeksmõistmises, nende süüdimõistmist ringkonnakohtu poolt ning neile karistuse mõistmist. K. Kallot puudutava osas leiab, et K. Kallo õigeksmõistmisel on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning sisustanud ebaõigesti KarS § 402 1 sätestatud kuriteokoosseisu. Ühtlasi leiab, et ka K. Kallot puudutavas osas on maakohus otsuse tegemise l rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust ning on käsitlenud tõendeid selektiivselt. Kohus on jätnud andmata omapoolse hinnangu olulistele tõenditele. Seega on maakohus ka K. Kallo suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisel oluliselt rikkunud menetlusnorme KrMS § 339 lg 2 mõttes. Seetõttu taotleb maakohtu otsuse tühistamist K. Kallo õigeksmõistmises, tema süüdimõistmist ringkonnakohtu poolt ka KarS § 402 1 sätestatud kuriteos ning talle nimetatud teo eest karistuse mõistmist. Ühtlasi leiab prokuratuur, et K. Kallole maakohtu poolt mõistetud karistus ei vasta tema süü suurusele ning taotleb K. Kallole raskema karistuse mõistmist. Lisaks eelnevale vaidlustab prokuratuur maakohtu lahendi osas, milles tagastati E. S. ele arestitud sularaha summas 80 000 eurot. Samuti palub prokuratuur ringkonnakohtult maakohtu lahendi tühistamist menetluskulude riigi kanda jätmises osas. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 338 pp-st 2, 3, 4, § 340 lg 1, lg 4 p-st 1, §341 lg 3 ja 4 taotleb apellant: Tühistada maakohtu otsus ning teha apellatsioonis esitatud taotlustest lähtudes uus otsus alljärgnevas: Tunnistada K. Kallo süüdi KarS 4021 lg 1 – 22 lg 3 tunnustega kuriteo toimepanemises, karistada teda nimetatud teo toimepanemise eest 6 kuu pikkuse vangistusega ning KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel liitkaristusega 1 aasta, 6 kuud vangistust, millest kuulub koheselt ärakandmisele vangistus 3 kuud, KarS § 73 lg 1 alusel jääb tingimisi täitmisele pööramata vangistus 1 aasta ja 6 kuud; Tunnistada V. Kunman süüdi KarS § 298 lg 1 järgi ja karistada teda 1 aasta pikkuse vangistusega, mis jätta täielikult täitmisele pööramata KarS § 73 lg 1 sätestatud 2 aastast katseaega kohaldades; Tunnistada A. Tuulberg süüdi KarS § 298 lg 2 p 3 järgi ja karistada teda 2 aasta pikkuse vangistusega, millest tuleb koheselt ära kanda vangistus 3 kuud ning jätta ülejäänud karistus KarS § 73 lg 1 sätestatu kohaselt tingimisi täitmisele pööramata; KarS § 83 lg 3 p 2 konfiskeerida riigituludesse E. S. ele kuuluv ning menetluses arestitud sularaha 80000 eurot; Tagastada juhindudes KrMS § 341 lg 3 ja 4 kriminaalasi A. Kofkinit puudutavas osas maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks samas koosseisus; Tühistada maakohtu otsus kriminaalmenetluse kulude osas ning mõista süüdistatavatelt välja menetluskulud. 5 Apellant ei taotle suulist menetlust, ent taotleb KrMS § 335 lg 2 alusel kohtulikul uurimise l esimese astme kohtu istungi protokollide avaldamist. 3.2. K.Kallo kaitsja ei nõustu Harju Maakohtu 14.01.2020 otsusega osas, millega Kalev Kallo mõisteti süüdi KarS § 296 lg 1, § 294 lg 1 - § 22 lg 3 ja § 298 lg 1 - § 22 lg 3 sätestatud kuritegudes ning vaidlustab tema süüdi tunnistamise. Samuti ei nõustu kaitsja menetluskulude koguulatuses Kalev Kallo kanda jätmisega. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist kuivõrd Harju Maakohus on rikkunud olulise lt kriminaalmenetlusõigust, mis on viinud materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele, so Kalev Kallo alusetule süüdimõistmisele. Kalev Kallole KarS § 296 lg 1, § 294 lg 1 - § 22 lg 3 ja § 298 lg 1 - § 22 lg 3 järgi esitatud süüdistus on niivõrd ebaselge ja puudulik, et sellest ei ole võimalik aru saada, milliste konkreetsete tegudega väidetav kaasaaitamine ja vahendamine toimusid. Süüdistuse tekstis ei ole piisavate faktiliste asjaoludega sisustatud, kuidas iga süüdistuses nimetatud etteheide konkreetse koosseisu realiseerib. Kokkuvõtvalt kaitsja leiab, et maakohus on isiku süüdi tunnistanud ebakonkreetse süüdistuse järgi (apellatsiooni punktid 9-29). Kohus on tõendite analüüsil jätnud tähelepanuta tõenditest tulenevad asjaolud, millised kohtu seisukohta ei toeta ning tuginenud tõenditele valikuliselt. Nii ei ole maakohus pööranud tähelepanu Kalev Kallo käitumist õigustavatele asjaoludele, millised kinnita vad kuriteokoosseisu puudumist. Samuti ei ole kohus pööranud tähelepanu tõenditest tulenevate le ebakõladele ja vastuoludele ega neid kõrvaldanud, vaid kõrvaldamata kahtlused on tõlgendatud süüdistatava kahjuks. Kokkuvõtvalt kaitsja leiab, et maakohus on rikkunud põhjendamiskohustust ning ebaõigesti tuvastanud kuriteokoosseisude esinemise (apellatsiooni punktid 32-62). Kaitsja taotleb Kalev Kallo õigeksmõistmist süüdistuses KarS § 296 lg 1, § 294 lg 1 - § 22 lg 3 ja § 298 lg 1 - § 22 lg 3 järgi. KrMS § 185 lg 1 kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p 2-4 või § 337 lg 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kokkuvõtvalt kaitsja taotleb, et Tallinna Ringkonnakohus tühistaks Harju Maakohtu otsuse vaidlustatud osas ning teeks KrMS § 337 lg 1 p 4 alusel tühistatud osas uue otsuse, mille ga mõistetakse Kalev Kallo õigeks süüdistuses KarS § 296 lg 1, § 294 lg 1 - § 22 lg 3 ja § 298 lg 1 - § 22 lg 3 järgi ning hüvitatakse talle menetluskulud kogu ulatuses, muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. 4. Vello Kunmani kaitsja kirjalik seisukoht Kaitsja on seisukohal, et 14.01.2020 kohtuotsus on Vello Kunmani õigeksmõistmises seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse muutmiseks. Apellatsioonkaebus on põhjendamatu. Kaitsja taotleb asja läbivaatamist kohtuistungil suulises menetluses. 5. Aivar Tuulbergi kaitsja kirjalik seisukoht Kaitsja taotleb apellatsiooni rahuldamata jätmist. Taotleb vaadata kriminaalasi läbi suulises menetluses. 6. Menetlusosaliste seisukohad ringkonnakohtu istungil 6 Apellandid jäävad esitatud apellatsioonide juurde ja paluvad nendes esitatud taotlused rahuldada. Kaitsjad paluvad jätta prokuröri apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUS 7. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsioonidega, seisukohtadega ja ära kuulanud kohtuistungil menetlusosalised, vastab esmalt K.Kallo kaitsja kriitikale puutuva lt süüdistust (I), analüüsib K.Kallo kaitsja väiteid süüdistatava tegevuses kuriteokoosse is u puudumisest (II), seejärel käsitleb prokuröri apellatsiooni (III). I. 8. K.Kallo kaitsja on apellatsioonis leidnud, et esitatud süüdistus on ebakonkreetne. Kaitsja leiab, et süüdistusest pole ühemõtteliselt selge, millist tegevust ja miks prokuratuur ühe või teise kuriteona käsitab. Süüdistuse teksti pinnalt pole võimalik kindlaks teha, millal ja kus K. Kallo asus korraldama väidetava ametialase teo toimepanemist ja kavandamist ning sõlmis selleks väidetavad kokkulepped. Selgusetuks jääb seegi, kas need väidetavad tegevused aitasid kaasa altkäemaksu võtmisele või altkäemaksu andmisele ning mil viisil. Kolleegium osutab, et K. Kallole esitatud esmane süüdistus oli oma ülesehituselt analoogne muudetud süüdistusega ( 46 kd. t.lk. 56-57). Kaitsja oma esmases kaitseaktis ( 1 kd. t.lk. 2124) on küll vastu vaielnud süüdistusele, kuid pole vähimalgi määral tuginenud süüdistuse ebakonkreetsusele või selgusetusele. Kaitsja ei ole viidanud asjaolule, et süüdistus ei vasta KrMS § 154 ettenähtule ega taotlenud ka sellel alusel süüdistusakti prokuratuurile tagastamist. Maakohus on rahuldanud kaitsja taotluse täiendatud kaitseakti esitamiseks ja ka täiendatud kaitseaktis ( 1 kd. t.lk. 113-116) puuduvad igasugused viited süüdistuse ebakonkreetsusele ja pole taotletud süüdistusakti prokuratuurile tagastamist. 21. märtsil 2017 toimunud eelistungil ei esitanud K.Kallo kaitsja mingeid süüdistusak ti seadusele mittevastavusega seonduvaid taotlusi ( 1 kd. t.lk. 124-132). Maakohus on oma määrusega teiste hulgas ka K.Kallo esitatud süüdistuses kohtu alla andnud. Seejuures kolleegium ka osutab, et kohus on A.Kofkini kaitsja, A.Tuulbergi kaitsja ja H. T.i asenduskaitsja taotluste kohaselt käsitanud määruses ka süüdistusakti seaduslikkust vastavalt kaitsjate poolt tõstatatule ning on jõudnud järeldusele, et puuduvad KrMS § 258 lg 1 p-s 2 ettenähtud alused süüdistusakti prokuratuurile tagastamiseks ( 1 kd. t.lk. 135-140). 08. augustil 2017 toimunud kohtuistungil ( 1k. dt.lk. 33-60), pärast prokuröri poolt süüdistuse st ja süüdistust kinnitavatest tõenditest ülevaate andmist, on K.Kallo kinnitanud, et süüdistus on talle arusaadav, ei tunnista oma süüd ( 1 kd. t.lk. 39). 18. juuni 2019 aasta kohtuistungil ( 46 kd. t.lk. 38-53) on prokurör esitanud K.Kallole muudetud süüdistuse ( 46 kd. t.lk. 56-57). Kohus on andnud vastavalt kaitsja taotlusele ka aja muudetud süüdistusega tutvumiseks. Pärast tutvumist on kaitsja vaid viidanud süüdistuses esinevale faktilisele veale ( 46 kd. t.lk. 45 pöördel ). Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt pole ei süüdistatav ega kaitsja maakohtus kogu menetluse vältel viidanud vigadele süüdistuses, mis oleks muutnud võimatuks või piiranuks süüdistata va kaitseõigust seonduvalt arusaamatu ja ebakonkreetse süüdistusega. Süüdistatav on kinnita nud, et süüdistus on talle arusaadav. Kolleegium leiab, et pole võimalik jõuda järeldusele, et alles pärast maakohtus väldanud kolme aastase menetluse järgselt on süüdistus muutunud ebakonkreetseks. Kaitsja poolt alles apellatsioonis esitatud etteheited süüdistuse ebakonkreetsusele on seetõttu asjakohatud. Kaitsjal on olnud võimalik kogu maakohtu menetluse jooksul vastu vaielda süüdistuses 7 esitatule ning juba kaitseaktist alates esitada oma seisukohad süüdistuses esitatud etteheidete le, süüdistaja poolt teole antud kvalifikatsioonile. Seega pole kaitseõiguse riive tuvastatav. Kaitsja poolt tehtud viide maakohtu lahendis keelatud annetuse süüdistusele tehtud etteheite le, mida on teinud kohus aga mitte süüdistatav ega kaitsja, ei tähenda, et seetõttu on võimalik teha etteheide altkäemaksu puudutavale süüdistusele. Seda enam, et kohtu poolt otsuses tehtud järeldus süüdistuse arusaamatusest süüdistatava jaoks on oletuslik ega toetu süüdistatava enda seisukohale. Kaitsja on leidnud, et maakohus on süüdistuse puuduste tõttu asunud süüdistust sisustama P. P. ja E. V. ütlustega. Kolleegium sellise etteheitega ei nõustu. Tunnistajate E. V. ja P. P. ütlustele on maakohus kui kohtulikul uurimisel vahetult uuritud isikulistele tõenditele andnud hinnangu koos teiste kohtule esitatud tõenditega ning arvestanud nendega K.Kallo süü küsimuse otsustamisel ja seda vastavalt tunnistajate ütlustest saadud teabele. Kolleegium viitab Riigikohtu lahendis nr 1-16-4665 sedastatule, et Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt peab süüdistuse tekst sisaldama kõiki faktilisi asjaolusid, mis on eelduseks isiku süüditunnistamisele. Süüdistusakti peamine funktsioon on teavitada süüdistatavat talle ette heidetava käitumise olulistest faktilistest asjaoludest ja etteheite õiguslikust sisust, tagades nii tema kaitseõigust. Samas ei pea süüdistus sisaldama ega saagi sisaldada kõiki asjaolusid, millega isiku karistamise aluseks olevaid järeldusi põhjendada. Süüdistus on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses, mitte süüdistuses. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et süüdistuses on ära näidatud need etteheidetavad teod, milliseid riiklik süüdistus K.Kallole ette heidab. Samuti on nende osas ära näidatud milliste le kuriteotunnustele riikliku süüdistuse arvates sellised faktilised asjaolud vastavad ning süüdistuse lõpposas on ära näidatud kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi. Samuti on ära näidatud süüdistuses tegude toimepane mise ajavahemik 15. jaanuar 2015 kuni 27. veebruar 2015. Süüdistusest on aru saada, et altkäemaksu vahendamisena on K.Kallole ette heidetud 15.01.2015 ja 16.01.2015 toimepandut ja eraldiseisvate kaasaaitamistegudena 19.01.2015 toimepandut, mis on piisavalt konkreetne, arvestades süüdistuse sisu. On arusaadav, et süüdistuse kohaselt K.Kallo on toime pannud teod, millised pole altkäemaksu vahendamisega hõlmatud, mistõttu on alus neid eraldi inkriminee r ida ja kvalifitseerida altkäemaksu andmisele ja võtmisele kaasaaitamisena, kuid käsitletud on kõiki tegusid ühtse tervikuna. Asjaolu, et kahe aselinnapea nime ja nii nendega kui ka P. P. ga kohtumise täpne koht pole süüdistuses määratletud, ei anna alust järelduseks, et süüdistuse pinnalt pole aru saada millise id tegusid K.Kallole ette heidetakse. Nimetatud järeldust kinnitab kogu maakohtu menetlus, kus nagu kolleegium juba eelpool märkis, ei ole kaitsja ega süüdistatava poolt tõstatatud süüdistuse alusel kaitseõiguse realiseerimise võimatuse küsimust. Eeltoodust lähtuvalt pole tuvastatav K.Kallo süüditunnistamine ebakonkreetses süüdistuses ja seeläbi KrMS § 339 lg 2 ettenähtud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, mis tõi või võis kaasa tuua ebaseadusliku kohtulahendi tegemise. II 9. Kaitsja leiab, et K.Kallo tegevuses puudub kuriteokoosseis. 8 Kohtukolleegiumi arvates on maakohtu otsus K.Kallo süüditunnistamise osas piisava lt põhjendatud. Kohus on otsuses ära näidanud millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ja kohtu põhjendused piisavalt veenvad. Kohtukolleegium ei tuvastanud tõendite uurimisel ja hindamisel kriminaalmenetlusõiguse rikkumist. Kaitsja oma apellatsioonis on esitanud uuesti maakohtus vahetult uuritud tõendeid, kuid pole maakohtu poolt tõendite usaldusväärsusele vastuargumente esitanud ega viidanud ka maakohtu poolt ebaseaduslikult arvestamata jäetud tõenditele, pole vaid nõustunud tõendikogumi alusel tehtud järeldustega. 9.1. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et süüdistuse kohaselt on altkäemaksu vahendamisteoks, et 15.01.2015 H. T. ja K.Kallo leppisid kokku, et K.Kallo edastab E. S. ele H. T.i soovi, et E. S. ametiisikuna kasutaks H. T.i huvides oma ametiseisundit korraldamaks kinnistute vahetamist ja H. T. lubas selle eest MTÜ-le EK. muu soodustusena laenu võimaldamist. 16. 01.2015 toimunud kohtumise käigus vahendaski K.Kallo E. S. ele H. T.i soovi. Nagu maakohus on otsuses kajastanud, siis KarS § 296 sätestatud altkäemaksu vahendus eeldab objektiivse tunnusena ka altkäemaksu andja palvel või ülesandel altkäemaksu andmiseks või võtmiseks soodusolukorra loomist. Soodusolukorra loomine seisneb altkäemaksu andmise või võtmise kohta kokkuleppe saavutamisele, milleks on ka näiteks läbirääkimiste pidamine, kaasaaitamises. Altkäemaksu vahendamise koosseisu objektiivsed tunnused nõuavad obligatoorselt altkäemaksuandja esialgset initsiatiivi. Kaitsja leiab, et uuritud tõenditest ei tulene süüdistuses näidatud 15.01.2015 K.Kallo ja H. T.i vahel sõlmitud kokkulepe. Seejuures avab kaitsja H. T. i poolt kohtuistungil antud ütluste sisu, märkides, et tema ütlustest ei tulene, et H. T. oleks kinnitanud K.Kallole, et võimaldab muu soodustusena MTÜ EK laenu vaid vastupidi annetusteks valmis ei olnud. Siinkohal kolleegium osutab, et kaitsja on jätnud tähelepanuta, et käsitatava süüdistuse kohaselt on K.Kallole etteheidetavaks teoks altkäemaksu vahendus H. T.ilt E. S. ele ja altkäemaksu esemeks on muu soodustusena laenu võimaldamine MTÜ EK., mitte aga Füüsilise isiku annetus erakonnale. Seega pole kaitsja argumentatsioon, et kuna H. T. annetuseks valmis ei olnud, mis tõesti nähtub H. T.i ütlustest, siis pole K.Kallo poolt vahendustegu tõendamist leidnud, asjakohane, kuna pole puutumuses esitatud süüdistusega ega anna alust K.Kallo vahendamisteos õigeksmõistmiseks. Maakohus on hinnanud H. T.i poolt kohtuistungil antud ütlused usaldusväärseteks ja nendele K.Kallo süüküsimuse lahendamisel ka toetunud. H. T.i kohtuistungil antud ütlused ( 46 kd. t.lk. 38-44) on maakohtu otsuses piisava selgusega ja mahus kajastatud, mistõttu nende kogumahus uuesti esitamist kolleegium vajalikuks ei pea. H. T. on kinnitanud, et kinnistutest oli K.Kalloga juttu ka varem, kuid kui K.Kallo initsiatiivil saadi 15. jaanuar 2015 kokku, siis oli muuhulgas konkreetselt juttu ka kinnistute vahetamise teemal. Samuti on ta kinnitanud, et juba varem oli ta rääkinud K.Kallole, et ta on valmis enne valimisi erakonnale 200 000 eurot laenu andma läbi P. P. , kes oli tema koostööpartner. On ka kinnitanud, et kohtumisel oli juttu ka raha teemadel ning ka sellest, et on nõus varem lubatud 200 000 laenuga, kuid nentis, et rahadega on hetkel probleem, vaatab kuidas laenudega läheb, mistõttu annetuseks valmis ei olnud. Samuti on H. T. kinnitanud, et E. S. ega kohtumise initsiatiiv tuli temalt, kuid kinnis tute vahetamise küsimuse arutamine ei olnud E. S. ega kohtumise eesmärgiks. Selles osas on tõendiks maakohtu poolt otsuse lk. 24 avatud 22.02.2016 jälitustoimingu protokoll (8 kd. t.lk. 175-178), millest nähtub 16.01.2015 aastal K.Kallo ja E. S. e kohtumise l toimunud vestluse sisu. Nimelt on K.Kallo selgelt andnud edasi, et telekanalid tahavad reklaami 9 eest saada ettemaksu ning et H. T. saaks mingi raha kokku, kuid ta tahaks E. S. ega kohtuda. Nii nähtub jälitustoimingu protokollist, et K.Kallo, rääkides H. T.ist, kellega sai eelmisel päeval kokku….siis meil noh läbi häda talt 300 tuhhi…no saaks 200 kuidagi kokku 200……aga seda ka, noh muidugi ta tahaks saada sinuga kokku…. Seega on ekslikud kaitsja apellatsiooni väited, et 16.01.2015 pole kordagi H. T.i poolsest rahaliselt toetusest juttu. Samuti annab K.Kallo E. S. ele ka ülevaate H. T.i poolsest soovist maid vahetada ja seejärel uuesti edastab H. T.i soovi E. S. ega kokku saada, et rääkida muudest asjadest aga ka sellest vahetusest, ning arvab, et nad oleksid põhimõtteliselt nõus. E. S. saab aru, et tegemist on vahetusega Kadriorus. Kolleegium leiab, et eelnimetatud tõendi alusel on tuvastatav, et H. T. soovis E. S. ega kui Tallinna Linnapeaga ja pädeva ametiisikuga kokku saada ja rääkida muuhulgas ka MTÜ EK. le antavast laenust kui ka Kadriorus kinnistute vahetamisest. Kolleegium hindab usutavaks, et H. T. ja K.Kallo said aru, et MTÜ EK. le valimiste läbiviimiseks hädavajaliku laenu andmine mõjutab E. S. t ette võtma oma pädevuses olevaid tegusid, et H. T.i soovi kinnis tute vahetamiseks täita. Selliselt H. T.i poolt palve edastamine K.Kallole ja viimase poolt võimalikust laenu saamisest koos H. T.i huviga ja sooviga kinnistuid vahetada, E. S. ele edastamisega on tuvastatav, et K.Kallo oli ühenduslüliks altkäemaksu andja ja –võtja vahel nagu on maakohus ka tuvastanud ning tema poolt altkäemaksu vahendamine on lõpule viidud . Asjaolu, et H. T., oma subjektiivse arvamuse kohaselt ei pidanud kinnistute vahetamise küsimust kohtumise eesmärgiks, ei anna alust tõdemuseks, et vahendamistegu pole K.Kallo poolt toime pandud. Siinkohal kolleegium ka osutab, et jälitustoimingu protokollist ( 8 kd. t.lk. 192-198) nähtub, et 19.01. 2015 aasta kohtumisel, E. S. ütleb:….. „Kuule, teeme need valimised ära …, aga teeme nad kohe niimoodi – tõsiselt. Tule mulle appi … ja ilma sinuta ma hakkama ei saa, aga sina ei saa ka ilma minuta hakkama.“ Kolleegium leiab, et selline E. S. e poolt väljendatu annab aluse tuvastada, et E. S. võttes aluseks just K.Kallo poolt temale 16.01.2015 aastal kohtumise l edastatu, sidus H. T.ilt erakonna huvides laenu saamise tema kui linnapea ja ametiisiku poolse H. T.i huvides teostatava vastuteenega, mis samuti näitab ka K.Kallo poolset teadmist, et laenu andmine, mida kasutati MTÜ EK. huvides ja ametiisiku vastuteene on omavahel seotud. 9.2. K.Kallole oli esitatud süüdistus ja ta oli süüdi tunnistatud selles, et H. T.i ja E. S. ega kohtumisel 19.01.2015 K.Kallo teavitas, et on P. P. ga kokku leppinud H. T.i poolt altkäemaksuna muu soodustuse andmise viisis. Samuti teatas, et on kinnistute vahetamise st juba rääkinud kahe aselinnapeaga, olles seega asunud korraldama ametialase teo toimepanemist, osutades nii vaimset kui füüsilist kaasabi altkäemaksu andmisele ning võtmisele. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et eelviidatud kohtumisel ei ole võimalik rääkida isikute vahelisest ekvivalentsussuhte tekkimisest, mis on aga altkäemaksu kuriteo keskseks tunnuseks. Kaitsja tõdeb, et E. S. küll küsib raha erakonnale, kuid mingist võimalikust vastuteenest seoses kinnistute vahetamisega ka kaudses vormis kohtumiselt välja lugeda ei saa. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Maakohus on avanud 19.01.2015 kohtumisel räägitu olulised momendid ja kolleegium peab vajalikuks uuesti siinkohal märkida, et eelpool on juba kolleegium analoogselt maakohtuga jõudnud järeldusele, et 16.01.2015 aasta kohtumisel oli K.Kallo poolt üheselt E. S. ele edastatud H. T.i soov kohumiseks rääkimaks nii keskerakonna huvides kasutatavast H. T.i poolt antavast laenust kui ka kinnistute vahetamisest, millise otsustamisprotsessis oli E. S. el kui Tallinna Linnapeal pädevus kaasa rääkida ja seda mõjutada. Samuti tuleneb jälitusprotokolli andmetest ka juba eelnevalt märgitu, et E. S. e poolne lause Tule mulle appi … ja ilma sinuta ma hakkama ei saa, aga sina ei saa ka ilma minuta hakkama.“ Samuti on E. S. jutuajamise kestel ütelnud „Kuule, nagunii mul on sinuga üks asi veel 10 lahendada, mida mulle Kalev rääkis ja noh, mis tuleb ka ära teha. Aga kurat aita sina see asi ära lahendada, sest me ei tee muidu neid valimisi ära, kui seda raha ei tule.“ Seega on tuvastatav, et E. S. ele on H. T.i soov kinnistute vahetamisest meeles ja ta avaldab arvamust, et see küsimus tuleb ära lahendada, asi ära teha, kuid H. T.i abiga, kes rahastaks vastutasuks valimisi, mida keskerakond tema rahalise panuseta ära ei tee. Samuti lubab H. T. jutuajamise kestel, et kuigi hetkel likviidsus puudub, siis mõne aja pärast peaks võimalused avanema. Samal kohtumisel lepitakse kokku uuesti kokkusaamise osas ning K.Kallo ütleb: P. põhimõtteliselt on teadlik ja on valmis seda täitma… Samuti on maakohus asjakohaselt viidanud, et kohtumise lõpuks ütleb veel K. Kallo: „ … et asja üle reaalselt … … sinu ettepanek … selle vahetusele.“ H. T. vastab, et „Aga seda me võime mõelda noh … ….. K. Kallo ütleb, et „Need ei ole seotud jah, aga ikka tead võiksid käima hakata, et kui juba on …. mingisuguse taotluse reedeks kohe kaasa, et siis läheks …, … sest mina olen juba mõlema abilinnapeaga rääkinud ka, et nad … .“ Kaitsja märgib apellatsioonis, et K.Kallo viitab kohtumise lõpus H. T.i kinnistuste vahetuse soovile, lisades, et need ei ole omavahel seotud, mis kaitsja arvates tõendab, et kohtumise l osalenutel oli ühine arusaam, et erakonna võimalik rahastamine pole seotud kinnis tute vahetamise teemaga. Kolleegium eelnimetatud tõendi alusel sellise järeldusega nõustuda ei saa. Vestluse sisu on protokollis kajastatud äärmiselt katkendlikult ning kuna H. T.i jutust pole võimalik aru saada, siis pole nimetatud tõendist arusaadavalt võimalik ka tuvastada, millise H. T.i poolse omavahelise mitteseotuse jutuga K.Kallo nõustub. On ju H. T. kohtuistungil kinnitanud, et laenust rääkis tema ja K.Kallo algatas kinnistute vahetamise taotluse viimise, seega temalt tuli ettepanek aga K.Kallo teadis, et selline soov tuli H. T.ilt ( 46 kd. t.lk. 43-43 pöördel). Samuti on H. T. kinnitanud, et K.Kallo poolt küsiti kohtumisel kinnis tute vahetamiseks avaldust temale arusaadavalt seetõttu, et motiveerida teda P. P. juhitava ettevõtte kaudu erakonnale laenu ikka andma. Seega oli ka H. T.ile selge suhe laenu andmise ja E. S. e kui pädeva ametiisiku poolt tema huvides tehtava vastuteene vahel. Seega ei näita kaitsja poolt viidatud K.Kallo lause ebaõiguskokkuleppe puudumist. Kaitsja on leidnud, et ekvivalentsussuhte puudumisest kõneleb ka asjade edasine faktiline kulg ja nimelt, et H. T.il oli E. S. ega juttu Kadrioru kinnistute vahetamisest alles esmakordselt 17.02.2015, kuid selle sündmusega pole K.Kallo puutumuses, kui ka sündmuste kronoloogiline kulgemine. Nimelt laen OÜ-le M. kanti üle 30.01.2015 ja 13.02.2015 ehk enne kui H. T. E. S. ega 17.02.2015 kohtus. Kolleegium esmalt osutab, et asjaolu, et H. T. rääkis kinnistute vahetuse detailidest ja esitas sellekohase soovi põhjendused E,Savisaarele 17.02.2015 on maakohtu poolt otsuses jälitusprotokolli avamise teel kajastatud. Samas on maakohus jõudnud õigele järeldusele, et mõlemad isikud kokkusaamisel tõdevad, et K.Kallo on vahetamisest E. S. ele rääkinud ja H. T. ka märgib, et ka V. oli öelnud, et teeme ära( 8 kd. t.lk. 208-214). Samuti ei väära sellel kokkusaamisel kinnistute vahetamisest vestlemine juba 19.01.2015 aastal toimunud kohtumisel räägitu alusel tuvastatut, mida kolleegium siinkohal kordama ei hakka. Teise ja olulisemana osutab aga kolleegium, et nii altkäemaksu andmine kui ka -võtmine on kärbitud tagajärjedeliktid. Nii on altkäemaksu andmine lõpule viidud kui altkäemaksu andja on ametiisiku suhtes näidanud üles valmisolekut, antud juhul muu soodustusena võimaldada OÜle M. laenu, mida kasutatakse E. S. e poolt juhitud MTÜ EK. valimiskampaania kulude katmiseks. Kolleegium leiab, et maakohus on nimetatud objektiivse tunnuse täidetuse otsuse s tuvastanud ja kolleegium sellise järeldusega nõustub. Eelpooltoodud põhjendustel kaitsja apellatsiooni väited sellist järeldust ei kummuta. Altkäemaksu võtmine on õiguslikult lõpule viidud, kui ametisik, antud juhul KarS § 288 tähenduses E. S. on altkäemaksu andja suhtes üles näidanud valmisolekut panna toime tema 11 ametiseisundi tõttu võimaliku teo ehk siis antud juhul oma pädevusest tulenevalt aidata kaasa H. T.i soovile kinnistute vahetamiseks. Kolleegium leiab, et maakohtu poolt analüüs itud tõendid ja eelkõige 19.01.2015 aasta kohtumise vestlust kajastav jälitustoimingu protokoll sellise tunnuse tõendamist võimaldab. Asjaolu, et kinnistute vahetamise täpsemad detailid ja H. T.i põhjendus said E. S. ele teada alles 17.02.2015, kummagi kuriteo koosseisu tunnuste täidetust ei mõjuta. Samuti pole eeltoodud põhjenduste alusel määravaks asjaolu, et H. T. andis OÜ-le M. kahel korral laenu enne E. S. ega kohtumist 17.02.2015, kuid kolleegiumi arvates kinnitab selline fakt, et sellekohane kokkulepe ja üksmeel isikute vahel oli saavutatud juba 19.01.2015 mis seega kinnitab süüdistuse paikapidavust. Kaitsja leiab, et H. T.i ütlustesse, kus ta tunnistab ennast süüdi, tuleb suhtuda reservatsiooniga. Kaitsja teeb etteheiteid prokuratuurile süüdistuse kergemaks muutmise osas, kuid kolleegium leiab, et prokuratuuri õigus süüdistuse muutmiseks ja sellise õiguse realiseerimine ei anna alust seada kahtluse alla H. T.i ütluste usaldusväärsust. Kaitsja ei ole taotlenud muudetud süüdistuse esitamisest tulenevalt H. T.i täiendavat ristküsitlemist, et välja selgitada kas H. T.i poolt kohtuistungil eelnevalt antud ütlused olid mõjutatud võimalikust menetluse lõpetamisest. Apellatsioonis viidatu, et H. T.i poolt süü tunnistamine on deklaratiivne kuna kõiki tema poolt antud ütlusi jälitustoimingu protokoll ei kinnita, ei anna kolleegiumi veendumuse kohaselt alust tema ütlusi hinnata ebausaldusväärsetena ja tõendikogumist välja jätta. Kaitsja on apellatsioonis, esitades osaliselt H. T.i kohtuistungil antud ütlused, leidnud, et 19.01.2015 aasta salvestuselt ei kostu lubadust erakonna toetamiseks ja vastutasuna Kadrioru kinnistute vahetamist. Kolleegium osutab, et selline avaldus oli tehtud juba varem K.Kallole, mida viimane juba 16.01.2015 E. S. ele edastas. Pealegi andis H. T. ütlusi kohtuistungil sellest, mida tema selle kohtumise ajal mõistis, mida aru sai. Asjaolu, et tema mõtted ei kajastu jälitustoimingu protokollis, ei anna alust tuvastada ütluste vastuolu protokolliga ega anna alust hinnata tema ütlusi ebausaldusväärsetena. Siinkohal kolleegium ka osutab, et kohtuistungi protokollist nähtuvalt pole kaitsja H. T.i ristküsitlemisel vastuolude tõttu taotlenud jälitustoimingu protokolli avaldamist. Kaitsja ei ole teinud viiteid tõenditele, milliste kõrvutamise põhjal oleks võimalik jõuda järeldusele, et ennast süüstavad ja kohtu poolt usaldusväärseteks tunnistatud ütlused on mõjutatud ja kaassüüdistatavat rõõnavad. Kaitsja on teinud viited kohtu järeldustele V.R. ütlustele hinnangu andmise osas. Kuna V.R. ütluste usaldusväärsuse osas maakohtu poolt tehtud järeldused on prokuröri poolt vaidlustatud, siis selles osas kolleegium esitab oma põhjendused ja annab hinnangu prokuratuur i apellatsioonile vastates. 9.3. Kaitsja on leidnud, et K.Kallo ei osalenud altkäemaksu kuritegude toimepanemis tes kaasaaitajana. Viidates jälitustoimingu protokollis 19.01.2015 kohtumise andmetele, kaitsja leiab, et K.Kallo ei asunud korraldama ametialase teo toimepanemist sellega, et rääkis kinnistute vahetamise st kahe abilinnapeaga. Kaitsja tõdeb, et E. V. on andnud ütlusi, et K.Kallo tundis üldist huvi Tallinnas kinnis t ute vahetamise võimalikkusest, kuid sellest ei saa tuletada ametialase teo korraldamist. Kolleegium osutab, et vastavalt jälitustoimingu protokollile siis pärast seda kui K.Kallo toob vestlusse teemana sisse H. T.i kinnistute vahetamise taotluse esitamise, on K.Kallo sõnaselge lt E. S. ele ja H. T.ile kinnitanud:…..sest mina olen juba mõlema abilinnapeaga rääkinud ka, et nad…… 12 Kolleegium leiab, et puudub igasugune alus arvamuseks, et K.Kallo valetas E. S. ele ja H. T.ile, mistõttu kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et K.Kallo julgustas H. T.it kinnis tute vahetamiseks avaldust kirjutama, mõjutades nii H. T.it kui E. S. t sellise vahetamise võimalikkuses. Samuti on alust järelduseks, et K.Kallo oli asunud looma eeltingimusi E. S. e poolse vastuteene osutamise võimalikuks tegemisele. Kaitsja leiab, et H. T. ja P. P. olid juba september-november kokku leppinud laenu andmise võimaluse osas, mistõttu ei vasta tõele, et K.Kallo leppis P. P. ga kokku laenu saamise viisi osas. H. T.i ja P. P. ütluste kohaselt oli neil H. T.i poolt laenu andmisest, mida siis P.P. sai kasutada MTÜ EK. valimiskampaania tegemiseks, juttu nii omavahel kui ka K.Kalloga. Kolleegium peab vajalikuks korrata, et kuigi protokoll kajastab vestlust lünklikult siis H. T. tõdeb ( 8 kd. t.lk. 197), et ta saab aru, et tal on vaja kohe leida vahendid. Kahe nädala jooksul. Seejärel lepitakse poolte vahel kindlaks uus kohtumise aeg. K.Kallo on isikuks, kelle E,S. lubab uuele kohtumisele kaasa võtta. Seejärel ütleb K.Kallo... Nojah, kui…..teeme nii, et mina ei hakka P. üldse…. H. T.: Mhmh. E. S. : jah. K.Kallo: P. põhimõtteliselt on teadlik ja on valmis seda täitma. Eelnimetatu annab E. S. ele ja H. T.ile teabe sellest, et P. P. on teadlik H. T.i poolt laenu andmise võimalustest ja on ka arusaadav, et P. P. teab kuidas selline võimalus realiseerub, misläbi nähtub K.Kallo poolt mõlemas täideviijas teotahte tugevdamine. Tegemist on vaimse kaasabi osutamisega. Samas tuleb nõustuda kaitsjaga, et eelmärgitud lause ei anna alust tuvastada, et K.Kallo oli isikuks, kes oli P. P. ga kokku leppinud altkäemaksu andmise detailide osas. Siinkohal kolleegium ka viitab P. P. ütlustele sellest, et K.Kallo ütles talle, et on avanenud võimalus H. T.i kaudu rahastada valimiskampaaniat teatud kujul, kuid ta peab ise detailides kokku leppima ja arutama seda, et kuidas seda teha ( 2kd. t.lk. 139 pöördel). Eeltoodu ei muuda aga kohtu järeldust K.Kallo poolt kaasaaitamistegude toimepanemise ja tõendatuse osas, mistõttu ei too kaasa maakohtu otsuses muudatuste tegemist. Kolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult tuvastanud K.Kallo tegevuses altkäemaksu andmisele ja võtmisele kaasaaitamisteod ning kaitsja apellatsiooni väited maakohtu põhjendusi ega järeldusi ei kummuta ega anna alust selles osas maakohtu otsuse tühistamiseks. 9.4. Kaitsja, avades jälitustoimingu protokollis kajastatu, leiab, et selle pinnalt ei ole võima lik teha järeldusi kuriteo motiivi osas. Kolleegium selles osas märgib, et K.Kallole inkrimineer itud kuriteod ei nõua subjektiivse tunnusena kuritegude toimepanemise motiivi tuvastamist, mistõttu kaitsja viited vaid ühele tõendile ei kummuta ega sea kahtluse alla maakohtu põhjendusi K.Kallo poolt inkrimineeritud kuritegude tahtlikku toimepanemist. 9.5. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhinda miseks. Kolleegium maakohtu tõendikogumile tuginevate põhjendatud järeldustega K.Kallo poolt mitmele erikoosseis ule vastava teo toimepanemise ja süü osas nõustub ja leiab, et kaitsja apellatsiooni väited ei anna alust K.Kallo suhtes tehtud süüdimõistva otsuse tühistamiseks ja taotlus K.Kallo õigeksmõistmiseks jääb rahuldamata. 9.6. Kaitsja on, viidates KrMS § 181 lg 1, leidnud, et õigeksmõistva otsuse korral hüvitab menetluskulud riik. Ringkonnakohus ei tühista maakohtu poolt K.Kallo suhtes tehtud 13 süüdimõistvat kohtuotsust, mistõttu koguulatuses menetluskulude riigi kanda jätmise taotlus jääb rahuldamata. 9.7. Kaitsja leiab, et osaline õigeksmõistmine annab aluse osa menetluskulude süüdistata va le hüvitamiseks, mistõttu on maakohus jätnud koguulatuses kaitsjatasu K.Kallo kanda ebaseaduslikult. Kuna prokuratuur on vaidlustanud K.Kallo õigeksmõistmise, siis esitab kolleegium selles osas oma põhjendused pärast prokuratuuri apellatsiooni väidetele hinnangu andmist. III. 10. Prokurör on vaidlustanud maakohtu otsuse V.Kunmani õigeksmõistmise osas. Apellant leiab, et V.Kunmani õigeksmõistmisel on maakohus rikkunud KrMS § 339 lg 2 tähenduses oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja nimelt tõendite valikulise ja osalise hindamisega on maakohus rikkunud otsuse põhjendamiskohustust. Esmalt kolleegium peab vajalikuks osutada, et V.Kunmanile on inkrimineeritud V. R. i vahendusel E. S. ele altkäemaksu lubamine, mistõttu saab nõustuda prokuröriga selles, et maakohus on põhjendamatult hinnanud nii V.Kunmani ja V. R. i ütluste usaldusväärsust kui ka V.Kunmanile süüdistuses etteheidetava teo tõendatust asjaoluga, et tegelikult mingit annetust V.Kunman ei teinud. Nimetatud asjaolu pole KarS § 298 lg-s 1 ettenähtud alternatiivse vastutuse aluse, altkäemaksu lubamise, puhul oluline ega välista vastutust. Seega on antud süüdistuse pinnalt tähendust sellel, kas kohtule on esitatud piisav seaduslike ja usaldusväärsetena hindamist võimaldavate tõendite kogum, mis kõrvaldamata kahtlusteta annavad aluse hinnata tõendatuks, et V.Kunman oli valmis tasuma ja tegi läbi V. R. i pakkumuse E. S. ele, kui ametiisikule, temaga seotud kolmandale isikule vara üleandmiseks ja seda eesmärgiga mõjutada ametiisikut kasutama oma ametiseisundit Xx Tallinn kinnis tul ehitustegevuse jätkamise võimaldamiseks. Maakohus on leidnud, et selline tõendite kogum puudub ja jääb kõrvaldamata kahtlus, et V. R. tegutses omal initsiatiivil, sealjuures ka E. S. ega 15.12.2014 kohtumise kokkuleppimisel kui ka kohtumisel räägitu osas. 10.1. Prokurör leiab apellatsioonis, et erinevalt maakohtu hinnangust ei saa V.Kunmani ütlusi pidada usaldusväärseks. V. R. i ütluste usaldusväärsuse hindamine on toimunud vääralt. Prokurör leiab, et V. R. i ütlustele saab V.Kunmani süüküsimuse lahendamisel tugineda ja need on usaldusväärsed. 10.1.1 Prokurör leiab, et süüdistatava V.Kunmani ütluste riimumine teiste tõenditega ütluste usaldusväärsust ei näita. Kolleegium osutab, et Riigikohus on oma lahendites( vt nt 3-1-1-100-15, 3-1-1-89-12)) korduvalt sedastanud, et kohtupraktikas on mingi tõendi usaldusväärsust põhjendatud ka selle kaudu, kuidas see tõend n-ö riimub teiste tõenditega. Riimuvate tõendite kogum suurendab kindlasti selle kogumiga kajastatava asjaolu tõenäosust, kuid riimumine ise ei ole siiski ühtegi tõendit iseloomustav tunnus, mis tõstaks selle usaldusväärsust. Maakohus on V.Kunmani ütluste usaldusväärseks tunnistamist põhjendanud muuhulgas sellega, et need riimuvad tunnistajate CC i( 3 kd. t.lk. 176 pöördel- 179), DD i ( 3 kd. tlk. 179), EE i ( 3 kd. 179 pöördel – 181) usaldusväärsete ütlustega, millised on otsuses ka 14 kajastatud. Siinkohal kolleegium ka koheselt märgib, et seevastu V.Reijani ütlusi, millised riimuvad teiste tõenditega, maakohus eelnimetatud põhjenduse alusel usaldusväärseks ei pea. Maakohus on hinnanud tõendatuks ja selles osas pole vaidlust, et kinnistu aadressiga Xx , Tallinn kuulus 25.07.2013 kuni 26.02. 2015 V.Kunmani tütrele, seejärel müüdi kinnistu M. L. , kes on V.Kunmani elukaaslane. Vaidlus puudub ka selles, et V.Kunmani tütar volitas V.Kunmani esindama teda kinnistul elamuehituseks vajalikes toimingutes, sh. projekteerimises. Samuti on tunnistajate ütlustega loetud tõendatuks, et 2014 aastal tuvastati, et Xx , Tallinn ehitustegevus ei vasta kehtivale ehitusprojektile. EE tegi omanikule, kelle esindajaks oli V.Kunman ettekirjutuse tööde peatamiseks. 2015 alguses nõuti omanikult sunniraha kuna ehitustegevus jätkus. Seejärel ehitus peatus. Lõplik lammutusettekirjutus allkirjastas CC 2016 maikuus. Tunnistajate ütluste kohaselt Tallinna Linnaplaneerimise Ameti otsuseid Tallinna linnavalitsuse poolt ei mõjutatud. EE ja CC puutusid ehitustege vust kontrollides kokku V.Kunmaniga kui omaniku esindajaga, kes siis huvitus probleemidest. V.Kunmani osalusest ja huvist Xx , Tallinn ehituse osas kinnitavad ka maakohtu poolt viidatud kirjalikud tõendid, millised on V.Kunmani kasutuses olevatest tööruumidest läbiotsimisel ära võetud ja vaadeldud ( 20 kd. t.lk. 91-94, 95-105). Kolleegium leiab, et V.Kunmani ütlused sellest, et ta oli puutumuses Xx , Tallinn ehitusega, oli teadlik sealsetest probleemidest on riimuvad nii eelnimetatud tunnistajate ütlustega kui ka kirjalike tõenditega ning kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et selles osas antud ütlused saab hinnata usaldusväärseteks ning prokuröri apellatsioonis esitatud väited seda järeldust ei kummuta. 10.1.2. Prokurör on apellatsiooni lk 12 maakohtu poolt V.Kunmani ütluste usaldusväärseks tunnistamise ekslikkust põhjendanud sellega, et kohus on jätnud hinnangu andmata V.Kunmani töökabinetist leitud tõenditele. Kolleegium märgib, et nagu eelpool juba on viidatud, siis on maakohus otsuse lk. 37 kajastanud kohtuistungil vahetult uuritud V.Kunmani töökohast leitud ja äravõetud ning vaadeldud dokumente, mis näitavad tema seotust Xx , Tallinn kinnistul teostatud ehitustöödega, mistõttu prokuröri etteheitega ei saa nõustuda. Kolleegium ka osutab, et apellatsiooni p-s 3.50, lk 13 on prokurör viidanud kohtuotsusele ja märkinud, et kohus on andnud hinnangu eelnimetatud, K.Kunmani töökabinetist leitud, tõenditele ja nende alusel tuvastanud, et V.Kunman tegeles Xx , Tallinn kinnistu elamuehituse vajalike toimingutega. Seega on prokuröri väidetes vastuolu. 10.1.3. Prokurör on leidnud, et kuna maakohtule esitatud, eelkõige kabinetist äravõetud tõenditest nähtub K.Kunmani ütlustega võrreldes tihedam seotus Xx , Tallinn kinnistuga, pole tema ütlused usaldusväärsed. Esmalt kolleegium märgib, et V.Kunmani poolt Xx , Tallinn kinnistul toimuvatest ehitustöödest osavõtu aktiivsus ja rolli olulisus pole antud juhul selline asjaolu, mis oleks määrav temale esitatud süüdistuse tõendatuse küsimuse lahendamisel. Selles osas kolleegium maakohtu seisukohaga nõustub. Otsuse lk. 43 asuvatest maakohtu põhjendustes on kohus nentinud, et V.Kunman on ütlustes oma osalust maja ehitamises ja enda teadlikkust majaga seotud probleemidest mõningal määral vähendanud, kuid selline asjaolu ei ole toonud maakohtu põhjenduste kohaselt ( otsuse lk. 43, 46) V.Kunmani ütlustele hinnangu andmisel vähimatki kriitikat. Kohus on jõudnud järeldusele, et need ütlused mida V.Kunman on andnud seoses enda seotusega Xx ehitusega, on absoluutselt eluliselt usutavad ja seda igast vaatenurgast vaadatuna. Selline järeldus on kolleegiumi arvates aga vastuolus kohtu enda poolt eelnevalt tuvastatuga. V.Kunmani ütluste ( 46 kd. t.lk. 1) kohaselt tegi tütar talle volikirja Xx , Tallinn elamu ehituseks, tema üldiselt nende probleemide ja asjadega ei tegelenud. Samuti on ta andnud 15 ütlusi, et tütart kutsuti linnavalitsusse siis läks ta tütre asemel volikirja alusel põhjusel, et tütar ootas last. Kuna ta asjaga kursis ei olnud võttis kaasa R. A. ( 46 kd. t.lk. 1 pöördel). R. A. on kindlasti kogu selle aja jooksul korra või kaks sellest ehitusest rääkinud. Võimalik, et on saatnud talle ka mõned ehitust puudutavad meilid( 46 kd. t.lk. 5 pöördel). Samas on V.Kunman ka andnud ütlusi, et R. S. , kes töötas SG. AS peajuristina, pidi kogu temani jõudnud Xx ehitust puudutava informatsiooni V.Kunmnaile edastama( 46 kd. t.lk. 6 pöördel). Samuti on andnud EE ja CC ütluis, et nemad puutusid ehitustegevust kontrollides kokku just V.Kunmaniga. Sellise kohustuse panemine asutuse peajuristile ja kinnistu omaniku esindajana ametiisikute ga suhtlemine näitab kolleegiumi arvates ennemini aktiivset huvi kinnistul toimuva vastu, mistõttu esineb tema ütlustes ebakõla. Prokurör on apellatsioonis viidanud ka V.Kunmani poolt kohtuistungil antud ütlustele, kus ta oma isiklikust seotusest maja ostnud M. L. ga annab äärmiselt laveerivaid ütlusi, jättes konkreetsele küsimusele vastamata ( kd. 49 t.lk. 5 pöördel-6). Kolleegium toob siinkohal ära katke V.Kunmani ütlustest maakohtu istungil. Prokurör: Te rääkisite, et peale Pealtnägija saadet, milles kajastati Seda Xx elamuga toimuvat, soovitasite tütrele see kinnistu maha müüa. Kellele see kinnistu müüdi? V.Kunman: M. L. le. Prokurör: Kes on M. L. teile. Kas teil on isiklikke suhteid? V.Kunman: See läheb sinna sellesse valdkonda, kus Villu Reiljan käis E. S. e juures ja rääkis jutu maha ja mina seisan nüüd siin kohtupingis. R. A. tuli siia ja ütles, et M. L. on Kunmani elukaaslane, jälle samast vallast, mina ei arva nii aga siin kohtus on see kõlanud. Prokurör: Teie teate ju kõige paremini kes M. L. teile on. V.Kunman: Mul on kohati tunne, et teised teavad palju rohkem, minul ei ole konkreetselt vastust. Ta on minu juhataja abi SG. is, kui tegeleb A. K. asjadega, siis on tema abi, meil on tööalased suhted, aga on ka muud suhted. Käime koos kohvikus ja komandeeringus. Et ta oleks nüüd minu elukaaslane, ma olen siia tulnud õigust rääkima, ma ei saa öelda, et ta on minu elukaaslane, kui ta ei ole, aga samas ma ei saa öelda, et ta ei ole minu elukaaslane. Prokurör: Kas ta on siis või ei ole teie elukaaslane? V.Kunman: Kõrvalt inimene nagu R. A. nägi seda, et on minu elukaaslane. V. R. läks E. S. e juurde ja nägi nii, et peaks rääkima ja tegema nii, mida ma saan teha. Selline konkreetse vastuse andmata jätmine, keerutamine, küsimusest mööda rääkimine, seejuures kõige lihtsama küsimuse osas, ei anna küll neid täies ulatuses tõendite kogumist kõrvale jätta, kuid kahandab kolleegiumi arvates tõendiallika usaldusväärsust, mistõttu ei nõustu kolleegium maakohtu järeldusega, et V.Kunmani ütlused on absoluutselt usutavad ja seda igast vaatenurgast. Kui lähtuda maakohtu seisukohast, et selliste ütluste andmine on loomulik reaktsioon süüdistusele, siis tekib V.Kunmani ütlustele hinnangu andmisel küsimus, kas koguulatuses konkreetse tõe rääkimine siis inkrimineerib V.Kunmani, et vajalik on keerutamine. Seda enam, et süüdistataval on õigus ütluste andmisest keelduda, kui ta arvab, et need võivad teda inkrimineerida. V.Kunman sellist õigust ei soovinud kasutada. Võttes aluseks inkrimineeritud kuritegu saab eeltoodut kokku võttes oluliseks pidada, et nii V.Kunmani kui ka eelnimetatud tunnistajate ja kirjalike tõendite alusel on tõendamist leidnud, et Xx , Tallinn kinnistul ehitamisega olid probleemid ja selle ehitusega oli seotud V.Kunman kellel oli huvi ja soov, et kinnistul eelnevalt planeeritud ehitustegevus jätkuks. V.Kunman on ka tegelikult kinnitanud, et tal oli tal oli huvi selle maja vastu juba seetõttu, et tegemist oli tema tütrele kuuluva kinnistuga ( 49 kd. t.lk. 6 pöördel). 16 10.1.4. Maakohus on otsuse lk. 44 leidnud, et V.Kunmani ütlused on eluliselt usutavad seetõttu, et need on küllaltki detailsed, viidates seejuures sellele, et erakonna rahastamisest oli juttu viljapõllul. Prokurör ei pea sellist seisukohta põhjendatuks. Kolleegium osutab, et ütluste kui isikulise tõendiallika usaldusväärsuse seostamine muuhulgas ka ütluste detailsusega on kohtupraktikas omaks võetud. Nii on Riigikohus oma lahendis nr 31-1-89-12 sedastanud, et ütluste usaldusväärsust kinnitab näiteks ka see, kui ta suudab üksikasjalikult osutada näiteks aset leidnud kohtumiste asjaoludele; suudab reprodutseerida detailirohkelt aset leidnud vestlusi; samuti, kui ta ei kajasta mitte üksnes vestluste ning asjaolude põhisisu, vaid ka nn kaasuvaid detaile, mis ei olegi kuriteoga iseenesest seotud. ( vt ka Riigikohtu lahendit 3-1-1-100-15). Seega nimetatud alusel ütluste usaldusväärsus e le hinnangu andmine pole maakohtule etteheidetav, mistõttu on ekslik prokuröri seisukoht, et selline ütluste usaldusväärsuse hindamise kriteerium pole kooskõlas kohtupraktikas kinnistunud põhimõtetega. V.Kunman on andnud ütlusi( 49 kd. t.lk. 2 pöördel), et keskerakonna toetamisest oli V. R. iga juttu 2014 aasta suvel, kui käisid koos viljapõllu peal. Samuti süüdistatav nendib, et võib- olla on sellest mitmel korral räägitud. Kinnitab, et küsis kui suur peaks see summa olema ja sai V. R. ilt vastuseks, et paarkümmend tuhat oleks soliidne summa. Kaitsja küsimusele, kas pärast seda vestlust oli konkreetsemalt juttu, et V.Kunman plaanib sellise summaga erakonda toetada süüdistatav konkreetset vastust jällegi ei anna, vaid räägib, et tema lubadused peavad olema kirjalikud ja allkirjastatud vaid siis on ta lubanud, mistõttu kaitsja uuesti kordab oma küsimust, mille pealse süüdistatav vastab, et ei mäleta. Seega kolleegium leiab, et antud juhul detaili, viljapõllul erakonna rahastamisest rääkimine, ei muuda V.Kunmani ütlusi konkreetsemaks. V. R. i poolt kohtuistungil antud ütluste kohaselt ( 2 kd. t.lk.99 pöördel) 2014 aastal ta V.Kunmaniga keskerakonna toetamist arutas. Sellest rääkisid veel augustis, kus V.Kunmaniga oli juttu ka mõnekümnest tuhandest eurost, mis mõlema arvates on soliidne summa. Seega ühtivad eeltoodud ütlused selles, et V. R. i ja V.Kunmani vahel oli 2014 aastal korduvalt, sh 2014 augustis juttu MTÜ EK. rahalisest toetamisest V.Kunmani poolt, mistõttu nii V. R. i kui V.Kunmani sellesisuliste ütluste usaldusväärsuses pole alust kahelda ning nende ütluste le tuginedes saab jaatada 2014 aasta augustis V.Kunmani poolset valmidust MTÜ EK. rahaliseks toetamiseks mõnekümne tuhande euroga. 10.1.5. Kolleegium märgib, et otsuse lk 46 on kohus jõudnud järeldusele, et V. R. i ütlused ei ole tervikuna usaldusväärsed. Sellisest lausest saab järeldada, et kohus on kõik st koguulatuses V. R. i poolt antud ütlused hinnanud ebausaldusväärseteks, mis omakorda peab kaasa tooma koguulatuses tema ütluste tõendikogumist välja jätmise. Samas on aga kohus V.Kunmani süüküsimuse lahendamisel osaliselt V. R. i ütlustele siiski toetunud ja võtnud aluseks vaid ütlused, mis mingilgi viisil V.Kunmani kasuks räägivad. Kolleegium leiab, et selline tõendi vastuoluline ja valikuline hindamine on käsitatav KrMS § 339 lg 2 tähenduses kriminaalmenetluse olulise rikkumisena. 10.1.6. Otsuse lk. 45, 46 on kohus V. R. i ütlustesse suhtunud kriitiliselt põhjendusega, et V. R. on erinevates menetlusetappides andnud erinevaid ütluseid enda poolt kuriteo toimepanemisest ja V.Kunmani seotusest kuriteoga. Samuti on kohus V. R. i ütlustesse kriitiliselt suhtunud ka seetõttu, et V. R. i enda suhtes on kriminaalmenetluses menetluso ts us tehtud kokkuleppemenetluses. Nii nagu ka prokurör oma apellatsioonis on märkinud, siis küsimus isikulise tõendiallika usaldusväärsusest tõusetub kahtlemata siis, kui isik on andnud ajas omavahel lahknevaid ütlusi. Sellisel juhul tuleb otsustada, milline osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on varem antud 17 ütlustega diametraalses vastuolus ja kas isik on suutnud mõistuspäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada ütluste erinevuse põhjust. Kohtuistungi protokolli kohaselt on V. R. i ristküsitlemise käigus V.Kunmani kaitsja taotluse alusel avaldatud vastuolude tõttu tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste osa, mis käsitab R. A. viibimist jutuajamise juures kus V.Kunman rääkis talle Xx ehitusega seotud probleemidest ( 2 kd. t.lk. 102 pöördel). V. R. on selgitanud, et on võimalik, et R. A. selle ehitusloa sinna tõi, kuna kui ta läks E. S. e juurde, siis anti talle ehitusloa koopia kaasa. Maakohus on avaldatud osa koos V. R. i selgitustega ka lk 42 V. R. i ütlusi kajastavas otsuse osas ka esitanud, kuid pole nimetatud vastuolu olulisuse ega V. R. i selgituste mõistusepärasuse ja usutavuse osas põhjendusi esitanud. Prokurör on apellatsioonis märkinud, et muus osas pole poolte taotluste alusel V. R. i kohtueelsel uurimisel antud ütlusi avaldatud. Kohtuistungi protokolli ( 2 kd. t.lk. 102) kohaselt on kolmanda isiku esindaja O.Nääs küsinud V. R. ilt kuidas ta kohtueelsel uurimisel vastas küsimusele, kas ta on kuriteo toime pannud. V. R. on kinnitanud et vastas, et ei ole. Kuna V. R. ei mäletanud täpseid sõnu, on kaitsja taotlenud luba mälu värskendamiseks näidata V. R. ile tema kohtueelsel uurimisel antud ütlusi. Sellele taotlusele pole keegi vastu vaielnud, kuid prokurör on teinud ettepaneku näidata vaid protokolli seda kohta, mis on vajalik. Kuigi kohtuistungi protokollist ei nähtu täpselt millist protokolli ja mis osas V. R. ile mälu värskendamiseks kohtu loal esindaja näitas, on viimane kinnita nud, et näitab vaid markeeritud kohta ja tutvunud sellega vastab V. R. : Ütlesin kindlasti mitte. Seega vastuolu V. R. i ütlustes puudub ning mälu värskendamiseks mingi lühikese fraasi avaldamise näol pole tegemist vastuolude tõttu avaldamisega. Seega ei ole kohtuistungi protokolli kohaselt vastuolude tõttu V. R. i ütlusi muus osas avaldatud, sh. V.Kunmani osaluse kohta ja seetõttu puudus maakohtul seaduslik alus V. R. i ütluste usaldusväärsusele hinnangu andmisel viidata vastuoludele V. R. i ütlustes nii enda kui V.Kunmani osaluse kohta kuriteo toimepanemises, toetudes seejuures kohtus avaldamata V. R. i kohtueelsel uurimisel antud ütlustele. Tuvastades vastuoluliste ütluste andmise erinevates menetlusetappides ristküsitlemise l avaldamata ütluste põhjal rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Maakohus on kriitiliselt suhtunud V. R. i ütlustesse ka põhjendusega, et V. R. i poolt oli tegemist katseajal toimepandud kuriteoga, siis võiski üks põhjustest kokkuleppemenetluse ga nõustumiseks olla soov kiiresti kohtumenetlusest pääseda, saada karistuseks rahaline karistus ja mitte kanda reaalset vangistust. Kolleegium osutab, et V. R. kuulati 09. augustil 2017 aastal toimunud kohtuistungil üle süüdistatavana ( 2 kd. t.lk. 95-109). Maakohus on alles 10. augustil 2017 ( 2 kd. t.lk. 110) teinud määruse, millega on V. R. i osas kriminaalasja eraldanud tema suhtes asja edasiseks arutamiseks kokkuleppemenetluses. Süüdistatava poolt kokkuleppemenetlusega nõustumine on KrMS § 34 lg 1 p-s 10 sätestatud õigus, mistõttu sellise, süüdistatava jaoks menetlusõiguslikke piiranguid kaasa toova menetlusliigiga nõustumine, pole isikule etteheidetav ega anna automaatselt alust seetõttu tema poolt antud ütluste usaldusväärsuses kahelda. Kaassüüdistatava ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korral võrdväärsena teiste tõenditega. Siinkohal kolleegium kordab, et kuna ristküsitlemise käigus pole taotletud ega ka avaldatud V. R. i kohtueelsel uurimisel antud ütlusi nii tema kui V.Kunmani käitumises kuriteotunnuste tuvastamist võimaldavas osas, siis pole alust jõuda järeldusele, et tema kohtueelsel uurimise l antud ütlused on vastuolus tema ristküsitlemisel antud ütlustega, mistõttu pole ka alust jõuda järeldusele, et nii teda ennast kui ka V.Kunmani süüstavaid ütlusi annab V. R. alles 18 kohtumenetluses ja mõjutatuna tema suhtes võimalikust menetlusliigi muutumisest. Vaid lühidalt kuriteo toimepanemise eitamine kohtueelses menetluses selliseks järelduseks alust ei anna. Kolleegium ka osutab, et süüdistatavana ütluste andmisel ei saanud V. R. il olla täielik kindlus sellest, et prokurör nõustub kokkuleppemenetlusega ega ka selles, et maakohus, kes kontrollib kokkuleppe seaduslikkust, selle kinnitab. Kolleegium osutab, et KrMS § 34 lg 1 p 1, KrMS § 35 lg 2 kohaselt on süüdistataval õigus ütlusi anda ja ka oma süüd tunnistada ning selles osas kaitsetaktikat muuta ning sellise õigus kasutamine ei anna automaatselt alust tunnistada tema ütlused ebausaldusväärseteks vaid neid tuleb hinnata kogumis teiste tõenditega. Siinkohal kolleegium peab vajalikuks märkida, et kohtulikul uurimisel V. R. i poolt antud ütlustest, millistes küll tunnistab enda ebaseaduslikk u käitumist, nähtub püüdlus mitte süüstada oma ütlustega V.Kunmani. Samuti osutab kolleegium Riigikohtu poolt sedastatule, et kohtupraktika kohaselt saab isiku süüdimõistmisel tugineda ka kaassüüdistatava ütlustele. Isegi kohtupraktikat eirav kokkuleppemenetluses mõistetud karistus ei anna iseenesest alust järeldada, et kaassüüdistata va ütlused on rõõnavad ja tõendina ebausaldusväärsed ( vt RKKKo nr 3-1-1-96-11). 10.1.7. Prokurör on apellatsioonis ka kohtule ette heitnud, et V. R. i ütluste usaldusväärsus e le hinnangu andmisel on kohus jätnud täielikult tähelepanuta tõendid, mis viitavad sellele, et V.Kunmanile oli iseloomulik eraeluliste probleemide lahendamine enda alluvate abil. Kohus pole andnud hinnangut tõenditele, mis kaudselt V.Kunmani selliseid harjumusi tõendavad ning mis võimaldavad eluliselt usutavaks pidada ka V. R. i väiteid selle kohta, et V.Kunman talle tõepoolest eraelulise korralduse andis. Maakohus on otsusel lk. 42 märkinud, et V. R. i ütlustest nähtub, et probleemid Xx ehitusega ei olnud mingi uudis SG. AS-s, sellisele järeldusele võib jõuda hinnates ka teisi tõendeid (tunnistajate R. A. ja DD ütlused). See, et V. Kunman on kaasanud Xx probleemide lahendamisse oma alluvad, ei ole samuti otsekohe kinnituseks sellele, et ta andis ka V. R. ile korralduse lubada E. S. ega kohtumisel talle altkäemaksu. Alluvate kaasamine eraelulistesse probleemidesse on pigem V. Kunmani kui firmajuhi eetika küsimus. See ei ole tõendiks selle kohta, et V.Kunman oli valmis oma alluvaid kuriteole kaasama. Seega on maakohus nentinud, et V.Kunman on kaasanud Xx kinnistu ehitusküsimustesse oma alluvaid, mistõttu ei saa nõustuda täielikult prokuröri väitega selliste tõendite tähelepanuta jätmise osas. Samas on asjakohane prokuröri etteheide, et nimetatud asjaolu pole kohus arvestanud V. R. i ütluste usutavusele hinnangu andmisel. Nimelt nõustub kolleegium prokuröri seisukohaga, et kuna V.Kunmanile oli omane oma alluvatele anda korraldusi tema tütrele kuuluva ehitusega seotud küsimuses, siis saab hinnata eluliselt usutavaks ka V. R. i ütlusi sellest, millised korraldused andis V.Kunman temale Xx probleemi lahendamiseks. 10.1.8. Prokurör leiab, et kohus ei ole kõrvutanud V. R. i ütlusi jälitustoimingu protokollis kajastatud asjaoludega ega andnud hinnangut sellele, miks kohus jälitusprotokollist tajutavat ning V. R. i ütlustes kirjeldatut usaldusväärseks ei pea. Kohus on otsuse lk. 45 märkinud, et jälitusprotokollist nähtuv on küll kooskõlas V. R. i poolt kohtuistungil antud ütlustega, kuid kohtu hinnangul on see ka täiesti loomulik, sest ei ole võimalik eitada jutuajamist, mida on pealt kuulatud. Küll aga ei tähenda see seda, et V. R. i ütlused tuleks tervikuna usaldusväärseks lugeda. Kolleegium leiab, et tuvastades, et V. R. i ütlused on kooskõlas jälitustoimingu protokollis kajastatud teabega, pole alust hinnata tema ütlusi ebausaldusväärseks pelgalt seetõttu, et ta on 19 jälitustoimingu protokolli sisuga saanud tutvuda. Jälitustoimingu tegemise ajal V. R. ei teadnud tema pealtkuulamisest ning puudub igasugune tõendikogum järelduseks, et V. R. valetas jälitustoimingu tegemise ajal. Ajal, mil E. S. t pealt kuulati ei saanud V. R. teada seda, et sellisele käitumisele järgneb vastutus. Maakohtu istungil ei ole taotletud ega ka avaldatud tema kohtueelsel uurimisel antud ütlusi nimetatud kohtumise asjaolude kohta, seega pole alust tuvastada, et kohtuistungil antud ütlustes esineks diametraalne vastuolu. Kohtu poolt märgitud viisil ütlustele hinnangu andmisel puudub üldse võimalus tunnistada süüdistata vate kohtuistungil antud ja teiste tõenditega kooskõlas olevad ütlused usaldusväärseteks kuna süüdistatavad on saanud tutvuda kõikide kohtule esitatavate tõenditega. Sisuliselt toob selline hindamine aprioorselt kaasa tõenditega tutvunud isikute ütluste ebausaldusväärseks tunnistamise, mis on aga vastuolus KrMS § 61 ettenähtud tõendite hindamise põhimõtetega. Seega on maakohus V. R. i ütlustele eeltoodud põhjendusega hinnangu andmisel eiranud KrMS § 61 sätestatud tõendite hindamise põhimõtteid. KrMS § 63 lg-s 1 loetelusse kuuluva jälitustoimingu protokollide kui tõendite seaduslikkust ja usaldusväärsust pole kahtluse alla seatud. 09. veebruari 2016 koostatud jälitustoimingu protokollis ( 9 kd. t.lk. 69-70) kajastatud V. R. i ja E. S. e 15.12.2014 toimunud telefonivestluse kohaselt helistab V. R. E. S. ele ja ütleb: Kuule. Vat…minu päälik tahab mind nagu ütelda….nagu sõnumitoojat sinu juurde lähetada. Seejärel lepitakse kokku kohtumine samale päevale kell 15.30 Tallinna Linnavalitsuses. Maakohus on eelnimetatud jälitusprotokolli kajastades jõudnud järeldusele, et V. R. korraldas E. S. ega kohtumise enda initsiatiivil. Kolleegium nõustub prokuröriga, et eelnimetatud vestluse pinnalt sellist järeldust teha ei saa. Eelnimetatud protokollis kajastatu annab aluse tuvastada, et V. R. soovib E. S. ega kokku saada ja tal on E. S. e jaoks sõnum V.Kunmanilt. Kohus on otsuse lk 42 tuginenud V. R. i ütlustele, et visiit linnapea juurde oli tal plaanis ammu enne seda kui ta läks tööasjus V.Kunmani jutule. Sellest järeldab kohus, et visiit oleks toimunud ka siis kui V.Kunmanil xx ehitusega poleks probleeme olnud, millest teeb omakorda järelduse, et V.Kunman ei andnud oma nõunikule korraldust minna E. S. e juurde selleks, et viimane ajaks majaehitusega seotud probleemid korda. V. R. on andnud prokuröri küsimusele, et kuidas V.Kunman teadis nimetatud jõuluvisiid ist ütlusi, et V.Kunmaniga oli juttu juba eelneval nädalal, et see visiit tuleb teha….Sellest oli eelneval nädalal juttu, sest jõulud olid tulemas, aga ma olen tõepoolest E. S. e juures ütleme jõulutervitusi viimas ka eelnevatel aastatel… Ta teadis jah linnapea juurde minekust.. V.Kunman väljendas, et kui lähed linnapea juurde, siis räägi mure ära, sest ta tahtis ehitustegevust jätkata ja seal olid tähtajad ja kiirus, nagu ehitusel ikka …. Kolmanda isiku esindajale O.Nääsile vastab V. R. jah, see ei olnud mul, esmakordne visiit, kolm-neli korda ma olen seal jõulude ajal käinud… See oli jõuluvisiit aga kujunes töiseks. Eelnevate V. R. i ütlustele tuginedes on võimalik tuvastada, et visiit oli tal V.Kunmaniga varem kokku lepitud ja oleks toimunud ka Xx avastatud probleemideta, kuid nimetatud asjaolu ei anna alust lugeda V. R. i ütlused ebausaldusväärseks sellest, millise V.Kunmani poolt edastatud sõnumiga ja murega ta seekord E. S. e juurde läks. Visiidi varasem planeerimine ja selle igal juhul toimumine ei väära V. R. i poolt kirjeldatud visiidi eesmärgi olemasolu ega sea tema sellekohaste ütluste, mis riimuvad eelpool esitatud jälitusprotokolli andmetega, usaldusväärs ust kahtluse alla. V. R. i ütluste kohaselt V.Kunman väljendas, et kui lähed linnapea juurde siis räägi talle Xx ehitusega seotud V.Kunmani mure ära kuna ta tahab ehitusega jätkata. E. S. elt oodati, et ta üritaks korrale kutsuda inspektorit. Tema vastas V.Kunmanile, et sellise informatsiooni ta linnapeale viib ja talle selle edastab. Helistas E. S. ele kohtumise kokku leppimiseks V.Kunmani juuresolekul. Lisaks on V. R. andnud ütlusi, et enne seda kui ta hakkas kokku 20 leppima E. S. ega kohtumist, siis ütles V. Kunman talle, et kui sinna lähed, siis ütle see erakonna toetamine ka kohe ära. V.Kunman on kõike eeltoodut eitanud. Maakohus on tuvastanud V. R. i ütluste riimumise ka jälitustoimingu protokolli andmetega, kus on kajastatud Tallinna Linnavalitsuses 15.12.2014 asetleidnud kohtumisel V. R. i ja E. S. e vahel toimunud vestluse sisu. Nimelt nähtub jälitustoimingi protokollist ( 8 kd. t.lk. 124-129), et „… boss tervitab sind saabuvate pühade puhul ja saadab sulle hea magusa joogi, … kõigepealt ma ütlen ühte seda asja, mis sulle kohe huvi pakkuda, et ta tervitab sind südamest esiteks, aga see pole midagi. Teiseks ta ütleb sulle niimoodi, et kui sa oled huvitatud, siis ta toetab su parteid paarikümne tonniga.“ E. S. vastab, et „Ikka on huvi.“ Seejärel ütleb V. R. …….Et vaata selles mõttes mul on nagu volitused sulle seda ütelda, et kui sa natukene….nüüd saadad sinna mingisuguse, ütleme mingisuguse siis tegelase, kes neid asju ajab sul. …. E. S. :Ma saadan sinu juurde. V. R. : Sa võid minu juurde saata ka mina lähen temaga sinna kuhu vaja, eksole. ………. V. R. : jah, ta ütleb jah, et ta hea meelega….ütleme niimoodi panustaks…… Siis räägitakse poliitikast ja poliitikutest kuni V. R. ütleb: …tegelikult on mul üks probleem ka rääkida. Seejärel räägib V. R. E. S. ele, et Vello ehitab oma tütrele Xx kinnistule maja ja millised probleemid on seal tekkinud, et linna ehitusosakonnast keegi M. on sunniraha kohaldanud ja kotib teda. E. S. uurib milles on probleem ning V. R. võttes välja projekti räägib, et justkui oleks projektist kõrvale kaldutud. Seejärel ütleb V, R.: Need on sulle. E. S. : Jäta laua peale. ……….. E. S. küsib, et kes see ehitusametnik oli, mille peale V. R. vastab, et vist M. V. R. räägib, et inimene ehitab oma lapsele kodu ja nüüd ei oska enam midagi teha. Selle peale ütleb E. S. : Uurin seda asja. V. R. räägib projektist ja möönab, et kui sellest praegusest maapinnast mõõdad, siis on ta kõrgem küll…Käisin täna ise vaatamas. Seejärel hakatakse valimistest rääkima ja V. R. uurib, kas E. S. on valimisteks valmis, mille peale E. S. ütleb, et „Jah, aga no, kui sina aitad, siis …“ V. R. lubab teda aidata ja sosistab „siia sahtlisse, mõni sent..., … panen need laua peale, siis tõmba asjad kokku ja siis seda asja, et ikka mõni sent saab sahtlisse.“ Vestluse lõpus V. R. tänab E. S. t, mille peale E. S. vastab, et „Ära mind täna midagi, aga ma proovin neid asju klaarida.“ Maakohus on otsuse lk 45 jõudnud järeldusele, et V. R. lubas MTÜ EK. le toetust enda initsiatiivil. Samas ei nähtu kohtuotsusest millistele tõenditele tuginevalt on maakohus sellise le järeldusele jõudnud ja miks V. R. i kohtuistungil nimetatud V.Kunmani korraldust kinnita vad ütlused, millised riimuvad jälitustoimingu protokolliga, on ebausaldusväärsed. Protokollist nähtuvalt on V. R. koos tervitusega sellise V.Kunmani poolse 20 tuhande euro toetamise lubaduse koheselt E. S. ele edastanud. Kolleegium leiab, et V. R. i kohtuistungil antud ütlus sellest, et kui V.Kunman poleks seda toetuse asja käskinud E. S. ele ütelda, poleks ta kohtumisel seda küsimust üles tõstnud, on eluliselt usutav. Pole usutav, et alluv läheb Tallinna Linnapea juurde ja lubab, et V.Kunman annab parteile 20 tuhat eurot, kui tegelikk uses pole midagi sellist tal kästud ütelda ega lubada. Omal initsiatiivil 20 000 euro suuruse toetuse lubamise muudab ebausutavaks ka asjaolu, et puuduvad igasugused tõendid sellest, et V. R. pärast E. S. e juures naasmist oleks pöördunud V.Kunmani poole ning tunnistanud, et ta andis V.Kunmani nimel, ilma igasuguse volitus eta, linnapeale lubaduse V.Kunmani poolt MTÜ EK. rahaliseks toetamiseks. Omal initsiatiivil tegutsemisel oleks selline käitumine olnud aga vajalik kuna E. S. oli toetuse saamisest 21 huvitatud. V. R. i ütluste kohaselt pärast E. S. ega kohtumist rahastamise temaatikast V.Kunmaniga rohkem juttu ei olnud, andis vaid teada, et ta andis informatsiooni edasi, et asja uuritakse ja et võib-olla saab seda klaarida ( 2 kd. t.lk. 100-100 pöördel). Seega oli V.Kunman teadlik, et tema palve koos raha lubamisega on edastatud ja ametiisik ka palve töösse võtnud ja kokkulepe saavutatud. V.Kunman ei ole samuti andnud ütlusi sellest, et pärast kohtumist E. S. ega oleks V. R. temale teada andnud, et tema teadmata lubas ta E. S. ele, et V.Kunman toetab MTÜ EK. a. Kui V. R. soovinuks E. S. elt uurida toetuse saamise huvi või aidata E. S. t toetust saada V.Kunmanilt, oleks nendevaheline jutuajaline olnud teise sisuga. Maakohus on V. R. i ütluste ebausaldusväärseks tunnistamisel ja kogu V. R. i enda initsiatiivil tegutsemise järelduse tegemisel tuginenud asjaolule, et ta Xx seotud dokumente küsis ta R. A. lt aga mitte V.Kunmanilt ja ligi kuu pärast E. S. ega kohtumist korraldas kokkusaamise EE iga. Esmalt kolleegium märgib, et V. R. on kinnitanud oma ütlustes, et nii esialgse projekti, kui ka dokumendid küsis ja ka sai R. A. lt ning ta tõesti korraldas kohtumise EE iga. Nimetatud V. R. i ütlused on kooskõlas nii R. A. kui ka EE i ütlustega, mistõttu pole alust neid ebausaldusväärsetena käsitada. V. R. i ( 2kd. t.lk. 98 pöördel- 104) ja tunnistaja EE i ütluste ga on tõendamist leidnud, et nad koos käisid Xx asuval objektil. EE i ütluste kohaselt uuris V. R. ka temalt kuidas on võimalik ehitusel tekkinud probleemi seaduslikult lahendada, viidates seejuures omanikule. Ka V. R. i ütluste kohaselt uuris ta kuidas seaduslikult asja lahendada kuid nõustuda tuleb prokuröriga, et sellise võimaluse uurimine pärast E. S. e juures käimist ei välista V. R. i ütluste kohast V.Kunmani käitumist ega anna alust teha kaugeleulatuva id järeldusi V.Kunmani soovide kohta probleemi lahendamiseks. Asjaolu, et V. R. on andnud ütlusi ka sellest, et kuna kõik toimus kiiresti, samal päeval, siis E. S. e juurde minnes puudus tal adekvaatne ülevaade tegelikult Xx kinnistu probleemidest, teda jäi asi vaevama, mistõttu jaanuaris 2015, kasutades enda tutvusi, käis ta koos EE iga asja uurimas. Kolleegium tõdeb, et nimetatud käigu tegi V. R. enda initsiatiivil, kuid see ei anna iseenesest alust jõuda järeldusele, et 2014 aasta detsembris E. S. e juurde minek, erakonnale 20 000 eurot toetuse pakkumine ja seal Xx maja ehitusel tekkinud probleemide rääkimine, sooviga, et E. S. saaks kuidagi aidata ja oma ametniku poolse „kottimise“ lõpetada, oleks tehtud V. R. i enda initsiatiivil ja V.Kunmani sellekohaste korraldusteta. Kokkuvõtvalt kolleegium nõustub prokuröri apellatsioonis esitatud seisukohaga, et maakohus on eksinud V. R. i ütlustele hinnangu andmisel tõendite hindamise põhimõtete vastu KrMS § 61 lg-te 1,2 mõttes ning toetunud V. R. i ütluste hindamisel kohtus uurimata tõendile. Samuti hinnanud V. R. i ütlusi valikuliselt ja rikkunud ka otsuse põhjendamiskohustust, millised rikkumised on käsitatavad KrMS § 339 lg 2 tähenduses kriminaalmenetlusõiguse oluliste rikkumistena, mis annavad aluse ringkonnakohtul hinnata V. R. i ütlusi maakohtust erinevalt. V. R. i ütlustele kriminaalmenetlusõiguse sätteid oluliselt rikkudes hinnangu andmisega seonduvalt on maakohus vääralt hinnanud V.Kunmani ütlused tervikuna usaldusväärseteks. Kolleegium leiab, et V. R. i ütlustega, millised on eespool analüüsitud, on kolleegiumi järelduse kohaselt alust V.Kunmani ütlusi kõrvutada ja neile on võimalik V.Kunmani ütluste usaldusväärsusele hinnangu andmisel tugineda. Kolleegium leiab, et V.Kunmani ütlused sellest, et tema 15.12.2014 mingeid korraldusi V. R. ile E. S. ega rääkimise osas ei andnud ega ka lubanud MTÜ EK. a rahaliselt toetada, on vastuolus V. R. i ja jälitustoimingute protokollides kajastatud andmetega, mistõttu hinnatavad selles osas ebausaldusväärsetena. V.Kunmanile inkrimineeritud kuriteokoosseisu objektiivsete tunnuste täidetuse tuvastamise l osutab kolleegium esmalt, et maakohus on otsuse lk 13-13 pöördel põhjendanud järeldust, et E. S. oli vaidlustatud kriminaalasjas kuritegude toimepanemise ajal ametiisik KarS § 288 mõttes. Nimetatud järeldust pole apellatsioonikorras vaidlustatud ja kolleegium sellega nõustudes ei pea vajalikuks põhjendust täies ulatuses korrata. Kolleegium märgib vaid, et maakohus on 22 põhjendatult leidnud, et Tallinna Põhimääruse § 44 lg-st 1, milline on maakohtu otsuses kajastatud, tulenev pädevus võimaldas E. S. el linnavalitsuse töötajaid tööalaselt mõjutada. Samuti kolleegium nõustub maakohtuga, et kuna Tallinna Linnaplaneerimise Ameti juhataja allus oma tegevuses abilinnapea T.Aasale, siis sai linnapea sekkuda seeläbi ameti otsuste tegemisse ehk E. S. sai linnapeana mõjutada ameti otsustusi. Tal oli oma ametiseisund ist tulenevalt pädevus anda korraldusi oma alluvatele linnavalitsuse liikmetele ning õigus anda korraldusi ja suuniseid ka talle kaudselt allunud inimestele. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et koosseisu täidetuse osas pole oluline, kas ametiisik on valmis pakkumuse vastu võtma või ei. Kehtinud KarS § 297 lg 1 ja kehtiv KarS § 298 lg 1 koosseisuks piisab, kui lubaja tegutseb eesmärgiga mõjutada ametiisikut selliselt, et ametiis ik kasutaks oma ametiseisundit. Oluline on, et altkäemaksu lubamisega taotletakse ametiis ik u tegu, mis on seotud tema ametiseisundiga ning oleks mingilgi viisil konkretiseeritav, kuid pole oluline kas altkäemaksu lubamisega taotletakse ametiisikult ametialase teo tegemist vahetult altkäemaksu lubaja või mõne muu isiku huvides. Samuti pole oluline kas ametiisik on valmis pakkumist vastu võtma või ei. Tõendite kogumi, eelkõige V. R. i ütluste ja jälitustoimingu protokollide alusel on tõendatud, et V. Kunman andis V. R. ile suunised ja korralduse rääkida E. S. ega Xx ehitusel tekkinud probleemidest ja seda eesmärgiga, et E. S. kutsuks korrale inspektori, kelle tegevuse tõttu polnud võimalik Xx kinnistul ehitustegevuse jätkamine. Samal jutuajamisel V.Kunman ka ütles V. R. ile, et viimane edastaks E. S. ele ka sõnumi, et ta on valmis MTÜ EK. a toetama juba varem läbiräägitud summas, so 20 000 euroga. Kolleegium leiab, et V. R. ile selliste suuniste ja korralduste ja rahalise toetuse lubamise andmine, annab aluse lugeda tõendatuks, et V.Kunman oli valmis toetama E. S. e juhitud MTÜ EK. a 20 000 euroga, samas paludes ka E. S. elt kui Tallinna Linnapealt vastuteenet. Kolleegium leiab, et sellise sõnumi edastamine V. R. i kaudu kandis endas eesmärki mõjutada E. S. t oma ametiseisundit kasutama V.Kunmani huvides. Jälitustoimingu protokolli andmete alusel on tõendamist leidnud, et 15.12.2014 aastal toimunud kohtumisel on V. R. i vahendatud V.Kunmani poolt MTÜ EK. 20 000 euro toetamise lubadus on seostatav E. S. e ametiseisundist tulenevast pädevusest teene osutamisega. Eelpool juba näidatud vestluse sisule lisaks on nähtub ka protokollist, et V. R. ütleb sosistades……siis sahtlisse mõni sent. Vaata see oli nagu see konkreetne asi, mida ma sulle rääkisin. Saada oma….oma jeekimid, oma jeekimid…. juurde……..ja siis seda asja, et ikka mõni sent saab sahtlisse. Jälitustoimingu protokolli alusel on tuvastatav, et V. R. i poolt oli edastatud palve alluvate korrale kutsumiseks ja E. S. lubas proovida Xx kinnistul tekkinud probleemi klaarida. Sellekohase info edastas V. R. ka V.Kunmanile. Seega on tuvastatav kokkulepe, ja E. S. e valmidus ametiseisundist tuleneva pädevuse kasutamiseks V. R. i poolt vahendatud V.Kunmani huvides tegutsemiseks, et viimasel oleks võimalik Xx kinnistul jätkata ehitustööde ga. V.Kunmanile koosseisu täidetuse hindamisel pole oluline tuvastada, mida konkreetselt E. S. oma pädevuse piires oli valmis tegema. Kehtinud KarS § 297 lg 1 ja kehtiva KarS § 298 lg 1 subjektiivne koosseis on täidetud, kui süüdistatav paneb altkäemaksu lubamise toime vähemalt kaudse tahtluse vormis. Kriminaalasjas pole tõstatatud vaidlust selles, et süüdistuses nimetatud ajal V.Kunman teadis, et E. S. on Tallinna Linnapeana ametiisik ning et E. S. on MTÜ EK. esimees. Kolleegium leiab, et subjektiivse tunnuse tuvastamiseks pole vajalik, et pistise/ altkäemaksu andja teaks täpselt ametiisiku ametikohustusi. Kolleegium leiab, et tõendatud on, et V.Kunman sai aru ja eeldas, et E. S. el Tallinna Linnapeana on oma ametiseisundist tulenev pädevus kontrollida , korraldada alluvate tööd ja mõjutada talle soodsas suunas Xx kinnistul tööde jätkamise osas tehtud otsustusprotsessi. 23 Andes V. R. ile suunise edastada E. S. ele MTÜ EK. 20 000 euro toetuse lubaduse ning samas ka käskides rääkida probleemidest Xx krundi, millised on korraldatud E. S. e poolt juhitava linnavalitsuse töötjate poolt, koos sooviga, et linnapea mõjutaks neid nii, et ehitustegevus saaks jätkuda, on tuvastatav, et V.Kunman teadvustas endale võimalust, et tegemist on altkäemaksu lubamisega, kuid sellest hoolimata käitus vastavalt ja sisuliselt heaks kiites sellega, et täidab altkäemaksu lubamise koosseisu. Eeltoodust lähtuvalt kolleegium märgib, et V.Kunmani käitumises on tuvastatavad kehtinud KarS § 297 lg 1 objektiivsed ja subjektiivsed tunnused, mis vastavad 01.01.2015 jõustunud, seega kehtiva KarS § 298 lg-s 1 ettenähtud tunnustele. V.Kunmanile esitatud süüdistuses märgitud kvalifikatsiooni ja maakohtu poolt V.Kunmani õigeksmõistmise KarS § 298 lg 1 järgi osas märgib kolleegium, et karistusseadustiku § 5 lgte 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-39-08, p 9). Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele selle kohta, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. mai 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-18-14, p 6). Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendites nr 3-1-1-11-15, 3-1-1-54-15 üheselt märkinud, et teo kvalifitseerimisel tuleb üldjuhul lähtuda karistusseaduse sellest redaktsioonist, mis kehtis teo toimepanemise ajal. See tähendab, et enne 1.jaanuari 2015 toimepandud tegu tuleb ka pärast 1. jaanuari 2015 kvalifitseerida selle paragrahvi järgi, mida oleks konkreetse teo puhul kohaldatud eelmise redaktsiooni kehtivuse ajal. Seda sõltumata sellest, milline on see kuriteokoosseis, mille järgi loetakse tegu karistusseadustiku praeguse redaktsiooni kohaselt jätkuvalt karistatavaks. Selline regulatsioon on formaalne tagatis põhiseaduse (PS) § 23 lg-st 1 ja EIÕK art 7 lg-st 1 tulenevale põhimõttele, mille kohaselt ei tohi kedagi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. PS § 23 lg-st 1 ja § 13 lg-st 2 tulenev karistusseaduse kindlaksmääratuse nõue eeldab omakorda, et isiku teole antav karistusõiguslik väljendus ehk kvalifikatsioon vastaks võimalikult täpselt isiku faktilis e le teole. Kuid sõltumata sellest, millise seaduseredaktsiooni järgi isiku tegu kvalifitseerida, tuleb karistuse mõistmisel lähtuda isikule soodsaimast redaktsioonist (vt Riigiko htu kriminaalkolleegiumi 23. detsembri 2005. a määrus asjas nr 3-1-1-139-05 p 23). V.Kunmanile inkrimineeritud kuritegu olid toime pandud süüdistuse kohaselt kuni 15.12.2014 (k.a.) seega on V.Kunmani tegu kvalifitseeritav KarS § 297 lg 1 järgi, mis on karistatav 01.01.2015 jõustunud kehtiva seaduse redaktsioonis KarS § 298 lg 1 järgi. Nii nagu on prokuratuur eksinud süüdistusaktis on maakohus ekslikult süüdistatava V.Kunmani õigeks mõistnud KarS § 298 lg 1 järgi ehk siis karistusseadustiku uues redaktsioonis märgitud kvalifikatsiooni järgi, mitte teo toimepanemise ajal kehtinud redaktsioonis. Süüdistatav peab lisaks süüdistuse aluseks olevatele faktilistele asjaoludele olema informeeritud ka süüdistuse õiguslikust kvalifikatsioonist. Käesolevas asjas on need nõuded täidetud, kuna süüdistuses kajastub karistusseaduse muutumisest tingitud muudatus teo kvalifikatsioonis alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni. Seega ringkonnakohtu poolt kohaldatav õigusnorm ei ole süüdistatavale üllatuslik. 10.2. V.Kunmani tegevuse õigusvastust kohtukolleegium ei tuvastanud. või süüvõimelisust välistavaid asjaolusid 24 10.3. Prokurör taotles apellatsioonis V.Kunmanile KarS § 298 lg 1 järgi 1 aastase vangistuse mõistmist. KarS § 73 alusel 2 aastase katseaja määramist. Seejuures on prokurör viidanud ekslikult kehtiva KarS § 298 lg 1 sanktsioonile, jättes tähelepanuta kuriteo toimepanemise l kehtiva KarS § 297 lg 1 ettenähtud kergema sanktsiooni määra, milline aga kuulub kohaldamisele vastavalt KarS § 5 lg-le 1( vt ka eelpool viidatud ja avatud Riigikohtu lahendis sedastatut) . Prokuröri apellatsioonis esitatud karistuse liik ja määr on kolleegiumile siduv vaid mõistetava karistuse maksimaalse raskuse arvestamisel, kuid apellatsioonikohtul on KarS § 56 sätete alusel võimalik süüdistatavat karistada prokuröri poolt taotletust leebemalt, arvestades seejuures eriosa sanktsioonis ettenähtut. KarS § 297 lg 1 sanktsioon nägi ette nii rahalist karistust kui ka kuni 3 aastast vangistust. Prokurör on leidnud, et V.Kunmani süü on võrreldes teiste süüdistatavatega väiksem, kuid rahaline karistus ei mõjutaks V.Kunmani hoiduma uute kuritegude toimepanemistest. Kolleegium sellise järeldusega nõustuda ei saa ja osutab, et vastavalt KarS § 56 lg-le 2 võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Seega on vangistuse mõistmine põhjendatud kui kergemat liiki karistuse võimalused on selgelt ebapiisavad või ammendunud. Selliseid argumente pole apellatsioo nis esitatud. V.Kunman on toime pannud läbi vahenduse ühekordse altkäemaksu lubamise. Kolleegium leiab, et V.Kunmani süüd ei saa pidada nii suureks, et see tingiks raskemaliigilise karistuse, vangistuse mõistmist. Prokuröri poolt apellatsioonis märgitud omakasu motiivi põhjendused on selgelt oletuslikud ega anna kolleegiumi arvates alust sellise karistust raskendava asjaoluga arvestada. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kolleegium ei tuvastanud. V.Kunmani isiku osas tuleb arvestada, et ta on 68 aastane ja teda ei ole varem kriminaalkor ras karistatud. Puuduvad igasugused alused arvamuseks, et ta võib uuesti kuritegu toime panna , mistõttu eripreventsiooni kaalutlustel pole alust temale vangistuse mõistmine. Samuti tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka asjaoluga, et V.Kunmani poolt toimepandud kuriteost 2014 aasta lõpus on möödunud apellatsioonimenetluse ajaks küllaltki pikk aeg. Kolleegium leiab, et karistuse eesmärke täidab V.Kunmani puhul ka kergemaliigilise karistuse, rahalise karistuse mõistmine. Kuriteo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 44 lg 1 nägi ette rahalise karistuse kolmkümme nd kuni viissada päevamäära. Kolleegium leiab, et süü suurust ja süüdase isikut ja kuriteo toimepanemisest pikema aja möödumist arvestades tuleb V.Kunmani karistada rahalise karistusega 150 päevamäära. Rahaliseks karistuseks mõistetava päevamäära suuruse arvutab kohus KarS § 44 lg 2 kohaselt süüdlase keskmise päevasissetuleku alusel. Vastavalt KrMS § 220 lg 1 on rahalise karistuse mõistmiseks süüdlase keskmise päevasissetuleku arvutamiseks vajalike andmete nõudmise kohustus uurimisasutusel enne kohtueelsel menetluse lõpuleviimist. Kolleegium osutab, et antud kriminaalasjas ei ole prokuratuur kriminaalasja materjalide juurde lisanud V.Kunmani KrMS § 44 lg-s 3 sätestatud andmeid, ega tõendeid tema elatustaseme kohta, et kohtul oleks võimalik välja arvutada tema keskmist sissetulekut. Selliseid tõendeid ei nähtu süüdistusaktist ega ole esitatud ka kohtule täiendavate tõenditena. Ainukene tõend on Äriregistri andmed SG. i kohta ( 20 kd. t.lk. 163-168). Selline asjaolu aga ei saa väärata kolleegiumi arvamust ja põhjendust V.Kunmanile rahalise karistuse mõistmise seaduslikkuse osas ja seega tuleb päevamäära arvestamisel lähtuda inkrimineeritud kuritegude ajal 2014 aasta detsembris kehtinud KarS § 44 lg 2 ( muudetud redaktsioon jõustus 01.01.2015) ettenähtud miinimumpäevamäära suurusest ehk 3,20 eurost. Kolleegium leiab, et kehtinud miinimumpäevamäär ei kajasta adekvaatselt V.Kunmani varalist seisu ega avalda seetõttu isikule reaalselt mõju ega tajutavaid kitsendusi. 25 KarS § 44 lg 2 sätestab, et kohus võib päevamäära suurust suurendada süüdimõis tetu elatustasemest lähtudes. Süüle vastava rahalise karistuse päevamäära arvestamine peab lähtuma isiku karistustundlikkusest, mida rahalise karistuse kontekstis väljendab isiku varaline seis. Seejuures peab tuvastama üksnes süüdistatava vara ligikaudset väärtust ning selle kaudu süüdistatava elatustaset. Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul on põhjendatud elatustasemest lähtuva keskmise päevasissetuleku kindlaksmääramine lähtudes süüdistata va karistustundlikkusest ning kohtu siseveendumuse alusel. V.Kunmani poolt kohtuistungil antud ütluste kohaselt ( 49 kd. t.lk. 4 pöördel) on ta Järve Kaubanduskeskuse omanik ja talle kuulub 40% SG. ist, mida ta ka juhib ja juhtis ka kuriteo toimepanemise ajal. Riigikohus on oma lahendis 3-1-1-44-13 märkinud, et elatustase me väljaselgitamisel on võimalik arvesse võtta ka avalikke registriandmeid. 2018 aasta avalike andmete kohaselt kuulub SG. i kontserni rida ettevõtteid nagu SK. OÜ, Järve Kaubanduskeskus OÜ, LK. OÜ, Aatrium Sisustuskaubamaja jne. 2018 aasta majandusaasta aruande järgi AS SG. i 1 aktsia nimiväärtus on 640 eurot. Aktsiakapitali koguväärtus on 25 600, so aktsiate arvuga 40. AS SG. i, kui emaettevõtja aktsionäridele kuuluv omakapital oli 2018 aasta raamatupidamise aastaruande kohaselt 4 853 568 eurot. Ühe aktsia väärtuseks on hinnanguliselt 121 339 eurot, seega oli V.Kunmanile kuuluvate aktsiate bilansiline väärtus 2018 aasta seisuga 1 941 427 eurot. Kinnistusraamatu andmete alusel kuulub V.Kunmanile 3 kinnisasja sihtotstarbe ga maatulundusmaad, samuti üks elamumaa, millest kuulub V.Kunmanile ½. Ükski kinnistu pole koormatud hüpoteegiga ega laenuga. Kinnisasjade hinnanguline väärtus on võetud Maaameti tehingute andmebaasist. Hoonestamata maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasja x maakonnas x x vallas hinnanguline väärtus on 188 194 eurot, 2 maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistu x Maakonnas, x vallas hinnanguliseks väärtuseks on kokku 312 256 eurot. Kinnisasja sihtotstarbega elamumaa x, x linnaosas pindalaga 783 m2, millest V.Kunmanile kuulub ½ hinnanguliseks väärtuseks on 715 806 eurot. Eeltoodust lähtuvalt tuleb 2014 aastal karistusseadustikus ettenähtud minimaalset päevamäära suurendada arvestades eelnevalt väljatoodud varanduslikust seisundit, majanduslikk u suutlikkust ja isiklikku olukorda. Kolleegium leiab, et kuriteoga proportsionaalseks ja karistuslikult mõjuvaks on põhjendatud määrata tema elatustaset arvestades päevasissetulek u määraks 100 eurot. Seega arvestades, et rahaliseks karistuseks on 150 päevamäära tuleb V.Kunmanit karistada rahalise karistusega 15 000 eurot. 10.4. Tulenevalt asjaolust, et ringkonnakohus tühistab Harju Maakohtu 14. jaanuari 2020 aasta otsuse V.Kunmani õigeksmõistmise kohta ning teeb tema suhtes süüdimõistva otsuse, kuulub kohtuotsus tühistamisele ka tema kasuks KrMS § 181 alusel kriminaalmenetluskulude na valitud kaitsjate tasude Eesti Vabariigilt väljamõistmise osas. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdistatav. Seega jäävad valitud kaitsjatele makstud tasud süüdistatava V.Kunmani kanda. Samuti kuulub V.Kunmanilt KrMS § 175 lg 1 p 9 alusel menetluskuluna väljamõistmisele süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Sundraha väljamõistmise l lähtutakse kohtuotsuse tegemise ajal kehtivast kuupalga alammäärast. Vabariigi Valitsuse 19.12.2019 nr 115 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt on alates 1. jaanuarist 2020 kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 584 eurot. Eeltoodu põhjal tuleb V.Kunmanilt välja mõista sundraha 876 eurot, mis tuleb tasuda ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. 26 11. Prokurör on vaidlustanud maakohtu otsuse K.Kallo õigeksmõistmises KarS § 4021 lg 1- § 22 lg 3 järgi esitatud süüdistuses. 11.1. Prokurör leiab, et kohus on vääralt sisustanud KarS § 402 1 objektiivset koosseisu kui leidis, et erakonnaseaduse mõttes saab keelatud annetusena käsitleda vaid laenu, mille osapooleks on erakond. Prokurör leiab, et tegemist on materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ga KrMS § 338 p 2 mõttes. Kolleegium prokuröriga nõustub ja leiab, et kohtu põhjendus ei anna alust õigeksmõistva otsuse tegemiseks, mistõttu sellisele põhjendusele õigeksmõistva otsuse rajamisel on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Selline KarS § 4021 koosseisu kitsas tõlgendus ei arvesta olukorda kus kahe juriidilise isiku vahel sõlmitakse näilikke lepinguid, kuid vastavalt poolte tegelikule tahtele on hüve või teenuse tegelikuks saajaks tõendatult erakond, kes sellega saab keelatud annetuse. Maakohtu poolne tõlgendus annaks võimaluse varjatult rikkuda erakonnaseadusest tulenevaid põhimõtteid ja seadust ennast ilma, et sellele järgneks vastutus. Nimelt kehtestab erakonnaseaduse ( edaspidi EKS) 121 lg 1, et erakond on kohustatud demokraatia põhimõttest lähtudes tagama oma tulude ja kulude seaduslikkuse ja täielik u läbipaistvuse. Kolleegium nõustub prokuröriga ka selles, et EKS § 12 2 lg 3 täpsustab keelatud annetuse sisu sellega, et mistahes EKS § 12 2 lg-s 1 sätetatud tingimusi rikkuval viisil raha laenamist peetakse keelatud annetuseks. Seega ei seo seadusandja keelatud annetust laenu näol eeldusega, et sellena saab käsitada vaid sellist erakonda soodustatavat laenulepingut, mille pooleks on erakond. Maakohus on leidnud, et isegi kui tegemist oli näiliku tehinguga, siis laenusaajal tuli laen tagastada koos intressidega ja RRE. OÜ-l puudunuks vähimgi seaduslik võimalus nõuda laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist MTÜ EK. lt. Selles osas kolleegium osutab, et antud juhul on H. T.i ja P. P. ( 2 kd. t.lk. 138-150 pöördel) ütlustega tuvastatav, et RRE. OÜ, kus H. T. oli juhatuse liige ja ainuosanik ( 22 kd. t.lk. 136137) ja OÜ M. , kus juhatuse liige oli P. P. , vahelise laenulepingu sõlmimise eesmärgiks ja põhjuseks, milles nad olid kokku leppinud oli see, et RRE. OÜ poolt antav laen on mõeldud ja tuleb kulutada P. P. poolt MTÜ EK. huvides, kattes erakonna rahalisi kohustusi. Selline laenuleping oli vajalik H. T.i ja P. P. ütluste kohaselt seetõttu, et seadus keelas äriühingul otse erakonnaga laenulepingut sõlmida. 30. jaanuaril 2015 sõlmitud laenulepingust ( 22 kd. t.lk. 198) ja selle 12. veebruaril 2015 sõlmitud lisast ( 22 kd. t.lk. 201) tuleneb, et laenu tagastamise kohustus lasub laenusaaja na märgitud OÜ-l M. . P. P. ütluste kohaselt ei ole ta laenu tagastanud kuna ta ei ole keskerakonnalt raha saanud. P. P. on ka andnud ütlusi, et skeem oli selline, et keskerakond peab talle maksma, tema peab maksma seejärel RRE. OÜ-le ( 2 kd. t.lk. 149). Seega on P. P. laenusaajana sidunud selle tagasimakse keskerakonnalt raha saamisega ehk läbi P. P. oli H. T.ile tegelik laenu tagasimaksja keskerakond. Selliseid ütlusi, millised on maakohus hinnanud tervikuna usaldusväärseteks, kinnitab ka kohtu poolt kajastatud Eesti Kaubandus ja Tööstuskoja Arbitraažikohtu 08.09.2017 otsus ( 46 kd. t.lk. 163-184), millest nähtuvalt on P. P. pöördunud keskerakonna vastu kohtusse. Samuti seob H. T.i poolt antud laenu tagastamise keskerakonnaga ka P. P. ütlustes viidatud P.T. poolt antud garantiikiri, mis kattis H. T.i kaest saadud laenu ja mida on oma otsuses ka käsitanud ja hinnanud Arbitraažikohus. Arbitraažikohtu otsusest selgub, et kohus luges tõendatuks, et RRE. OÜ laenu summas 275 000 eurot vahendas MTÜ EK. ja selle eesmärgiks oli esmajoones erakonna 2015 valimiskampa a nia rahastamine. Seega on tegu erakonna valimiskampaaniaga seoses võetud kohustusega, mis on põhimõtteliselt tagatud garantiikirjadega. Kohus leidis, et MTÜ EK. võlgnevus RRE. OÜ laenukohustuse eest on kokku 396 766 eurot ja 72 senti sh põhiosa jääk 275 000 eurot, mille kohus muuhulgas ka MTÜ EK. lt M. OÜ kasuks välja mõistis. 27 Maakohus on õigeksmõistva otsuse tegemisel tuginenud Urmas Võimre poolt tehtud finantsanalüüsi järeldustele, millised on kajastatud otsuse lk. 33 -34. Finantsanalüüsi ( 46 kd. t.lk. 58 -76) tõendina vastuvõtmist on taotlenud K.Kallo kaitsja juba kaitseaktis põhjendusega, et see tõend näitab RRE. OÜ ja M. OÜ vahelise laenulep ingu asjaolusid ja tegelikku majanduslikku sisu ( 1 kd. t.lk. 113-116). Sellist taotlust kordas kaitsja 18.06.2019 kohtuistungil ( 46 kd. t.lk. 45 pöördel). Prokurör on leidnud, et analüüs on seaduslik dokumentaalne tõend ning on vastu vaielnud vaid selle tõendi lisas oleva inglisekee lse dokumendi vastuvõtmisele KrMS § 10 lg 3 ettenähtud nõude rikkumise tõttu. Seega pole maakohtus olnud vaidlust nimetatud tõendi seaduslikkuse ja vastuvõtmis e le kuulumise osas. Prokurör on apellatsioonis leidnud, viidates KrMS § 109 1 lg-tele 2,3,4, et kohtuistungile kaasati eelnimetatud analüüsi koostaja asjatundjana, mistõttu on välistatud dokumendis kajastatud info kasutamine kirjaliku tõendina. Kolleegium sellise KrMS § 63 lg 1 ettenähtud muu dokumendi tõendikogumist väljajätmist kohustava käsitusega nõustuda ei saa. KrMS § 109 1 lg 3 p 2 kohaselt võib asjatundja üle kuulata muude asjaolude, mille kohta asjatundja oskab anda selgitusi oma eriteadmiste tõttu, kui see on vajalik tõendamiseseme asjaolude paremaks mõistmiseks. Seega ei välista seadus, et asjatundja on oma eriteadmiste alusel koostanud dokumendi ning muuhulgas kuulatakse ta kohtuistungil üle ka selle dokumendi sisu selgitamiseks. Samas on prokuröri poolt viidatud nr 3-1-1-85-11 lahendis Riigikohus sedastanud, et mitteõiguslikele eriteadmistele rajanevad järeldused on kriminaalmenetluses lubatav tõend vaid juhul, kui sellised järeldused on tehtud ekspertiisi raames. Maakohus on jätnud kajastamata U.Võimre kohtuistungil antud selgitused, vaid on toetunud üksnes asjatundja finantsanalüüsis tehtud järeldustele, mis on aga eelneva Riigikohtu lahendi pinnalt lubamatu kuna tegemist pole ekspertiisiaktiga ega ka asjatundja selgitus te ga tõendamiseseme asjaolude paremaks mõistmiseks. Tuginedes K.Kallo õigeksmõistmisel lubamatule tõendile, rikkus kohus olulise lt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 399 lg 2 mõttes. U.Võimre on kohtuistungil asjatundjana üle kuulatud ( 46 kd. t.lk. 46-51 pöördel). Ta on selgitanud, mis on tema arvates finantsanalüüs ja hüvena käsitanud vaid intressikulu, mis kokku hoiti, kuid mis on hüve erakonnaseaduse mõttes asjatundja selgitada ei osanud. Samuti on ta selgitanud, et lähtus oma töös materjalidest, millised olid talle antud advokaadibüroo poolt . Kriminaalasja materjalidele juurdepääsu ta ei ole taotlenud ega ka seega kõiki tõendeid arvestanud. Kogu OÜ M. raamatupidamisdokumentatsiooni tal samuti ei olnud. Kolleegium nõustub prokuröriga, et küsimusele kas süüdistuses kirjeldatud tegevuse puhul on tegemist keelatud annetusega erakonnaseaduse tähenduses ning kas seda saab käsitada hüvena korruptsiooni ja altkäemaksu kontekstis, on pädev vastama ja seda hindama kohus aga mitte majandusala asjatundja. Maakohus on kajastades veel ka Tallinna Halduskohtu 2015 aasta kahte otsust ja M. OÜ arveid MTÜ EK. Riigikogu 2015 valimiste kampaania korraldamise kohta on jõudnud järeldusel, et äriühingute vahel oli laiem majanduslik suhe aga mitte vaid seotud süüdistuses etteheidetud laenuga. Samuti on kohus leidnud, et eelnimetatud tõendid näitavad, et äriühingute vahel sõlmitud laenuleping ei olnud näiline vaid tulenes M. OÜ tegelikest vajadustest. Selles osas kolleegium osutab, et asjaolu, et nimetatud kahel äriühingul oli majanduslik suhe ja oldi koostööpartnerid ka väljaspool süüdistuses nimetatud laenusuhet, on leidnud kinnitust juba H. T. i ja P. P. ütlustega kuid antud juhul K.Kallole inkrimineeritud kuriteotunnuste tuvastamisel ei oma selline asjaolu tähtsust. Samuti on kolleegiumi arvamuse kohaselt tõendamiseseme asjaolude osas tähtsusetu M. OÜ majanduslik olukord 2015 aastal nagu ka analüüs kas RRE. OÜ sõlmitud laenuleping oli äriühingutele majanduslikult kasulik või mitte. 28 P. P. on kinnitanud, et ta tegi erinevaid projekte ja ettevõte suutis oma igapäevast tegevust majandada ja finantseerida aga see tegevus ei olnud kuidagi seotud keskerakonnaga, nende võlgnevused olid üleval. Samuti on ta kinnitanud, et seis oli kriitiline, kuid tema muud tegevused hoidis ta rangelt lahus keskerakonnaga seotud tegevusega. Ta kasutades RRE. OÜt saadud laenu esiteks tasus keskerakonna võla summas 75 000 eurot ja natuke peale OÜ-le Ma., teiseks maksis endale dividende summas 10 000 eurot, ülejäänud summas maksis keskerakonna erinevate reklaamide arveid. Samuti täpsustas, et võis maksta veel ka erakonna väiksemaid võlgnevusi teistele ettevõtetele. On ka kinnitanud, et ta teenis kokkuvõttes tulu, oli huvi tegevust finantseerida, teenis ka valimiskampaaniast tulu. Tasuta tööd ta ei teinud. Samuti on märkinud, et ilma RRE. OÜ-lt saadud laenuta oleks saanud tavapärast tegevust jätkata aga kindlasti ei oleks saanud teha keskerakonnale valimiskampaaniat ( 2 kd. t.lk. 149 pöördel -150). Siinkohal peab kolleegium vajalikuks osutada, et maakohtu otsuse osas, kus kohus käsitab K.Kallole esitatud altkäemaksu kuritegudega seotud süüdistust, on juba tõendite pinnalt jõudnud kohus järeldusele, et on tõendamist leidnud, et OÜ M. sai RRE. OÜlt laenu, et tasuda sellega MTÜ EK. arveid ( otsus lk 26). Samuti on kohus samas osas hinnanud usutavaks tunnistaja M.M. poolt antud ütlused ning arvestanud ka neid kinnitavate kirjalike tõenditega ( otsuse lk 28) sellest, et MTÜ EK. reklaamikampaaniat tellinud Ma. OÜ-le tasuti P. P. poolt ära veebruaris 2015 võlg, mille põhiosaks oli 75 000 eurot. Samuti on maakohus otsuse lk 29 tuginedes 04.02.2016 vaatlusprotokollile, kus kajastub M. OÜ tehingud, tuvastanud, et P. P. kasutas RRE. OÜ-lt laekunud summat 275 000 eurot arvete tasumiseks, millised olid esitatud seoses MTÜ EK. meedia/valimiskampaania läbiviimise ga. Samuti esitab kohus ettevõtete loetelu, millistele on erakonna kampaaniaga seonduvalt tehtud ülekandeid OÜ M. poolt, kusjuures arvete aluseks on olnud nende meediakanalite ja ettevõtete ning keskerakonna vahel sõlmitud lepingud. Seega on maakohus juba eelnevalt lugenud tõendatuks, et RRE. OÜ saadud laenuga tasuti MTÜ EK. võlad, milledest suurim oli põhiosaga 75 000 eurot ning laenu kasutati erakonna valimiskampaania tegemiseks ehk siis erakonna huvides, mille eest aga erakond koheselt maksma ei pidanud, millega oli loodud soodusolukord. Siinkohal kolleegium ka osutab, et juba K.Kallo süüdimõistva otsuse osas maakohtu poolt kui ka antud otsuses kajastatud jälitustoimingu protokollide alusel on E. S. ja K.Kallo ning H. T.i kohtumisel vestluse sisust arusaadav, et erakonnal on vajalik H. T.i poolt juhitud äriühingult laen, et läbi viia valimiskampaaniat. Seega on maakohtu otsuse põhjendused ning järeldused vastuolulised, mis on hinnata v kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 järgi. Kolleegium, nõustudes apellandiga, märgib, et maakohus on tuginenud suures osas lubamatule tõendile ja jätnud selle kuriteo osas analüüsimata ja kõrvutamata nii jälitustoimingu protokollide andmed kui ka H. T.i ja P. P. ütlused, kuigi eeltoodud isikuliste tõendid on maakohus tunnistanud usaldusväärseteks ning pole ka esitanud oma põhjendusi miks nimetatud kuriteo toimepanemise tõendamisel need tõendid arvestamisele ei kuulu. Tegemist on põhjendamiskohustuse rikkumisega ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses. 11.2. Samuti on kohus leidnud, et K.Kallo keelatud annetuse andmisele kaasaaitamisteod ei ole süüdistuses konkretiseeritud. Selles osas kolleegium märgib, et süüdistuse kohaselt on K.Kallole keelatud annetusele kaasaaitamisteod analoogsed altkäemaksu kuritegud e le kaasaaitamistegudega. Viimase osas aga maakohus süüdistusele mingit kriitikat ei teinud, mistõttu on ka siin tegemist vastuoluga põhjendustes. Maakohus on seejuures märkinud, et KarS § 4021 objektiivse koosseistunnust, suurt ulatust on süüdistuses sisustatud kogu laenusummaga, so 275 000 euroga, kuid samas on märgitud, et P. 29 P. võttis dividendidena ja osa sularahas välja. Selles osas kolleegium märgib, et kuriteo toimepanemise ajal 2015 kui ka kehtiv KarS § 12 1 p 2 kohaselt loetakse süüteo ulatust suureks, kui see ületab 40 000 eurot. Süüdistuses on eraldi välja toodud kuidas OÜ M. P. P. esinduses kasutas RRE. OÜ-lt üle kantud laenusummat MTÜ EK. huvides ja nimelt erakonna reklaamikampaaniatega seotud kulude katteks. Seega on süüdistuse pinnalt võimalik aru saada millises ulatuses erakonna huvides laenu kasutati ning kohtu kriitika ainetu. 11.3. Kolleegium leiab, et eeltoodud tõendite, siis eelkõige jälitustoimingute protokollide, P. P. ja H. T.i ütluste alusel, on tuvastatav, et OÜ-le M. ülekantud rahasumma 275 000 eurot, oli kokkuleppeliselt nii laenulepingu osapooltega kui ka K.Kalloga, kes oli erakonna finantssekretär ning E. S. ega, erakonna juhiga, mõeldud tegelikkuses MTÜ EK. meediakampaania eest tasumiseks, seejuures ka eelmise kampaania eest tasumata võlgade maksmiseks. Kuna EKS § 122 lg 1 kohaselt võib erakond sõlmida laenulepingu ainult juhul, kui laenuandja on krediidiasutus ning laenamine toimub turutingimustel, kuid krediidiasutused erakonnale laenu ei andnud, siis otsustati, et laenu andmine toimub läbi OÜ M. . Eeltoodud tõenditest nähtub, et isegi kui arvata nimetatud laenusummast maha P. P. poolt väljavõetud dividendid ja sularaha kokku summas 10 700 eurot, siis ületab MTÜ EK. huvides kasutatud summad 40 000 eurot ehk siis on vastutuse eelduseks olev suur ulatus tõendamist leidnud. Maakohus on juba viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-50-16, kus on sisustatud keelatud annetuse mõistet ning on sedastatud, et sellena on käsitatav ka tegevus, kus juriidiline isik tasub erakonna eest kolmandale isikule tehtud reklaami eest. Samuti kui juriidiline isik tasub kolmandale isikule kulude eest, mille eest pidanuks tasuma erakond. RRE. OÜ-lt saadud summa kasutamine keskerakonna huvides lõi olukorra, kus erakond sai tasutud oma eelmised valmiskampaania võlad ja sai teha erakonnale valmiskampaaniat ja tasuda reklaami eest ajal, mil see oli vajalik. Erakond ei pidanud neid väljaminekuid kohe ise tasuma. Nagu P. P. oma ütlustes ka kinnitas, siis ilma laenuta poleks erakonnale reklaami võimalik teha olnudki. EKS § 122 lg 3 kohaselt leotakse § 122 sätestatud tingimusi rikkuv tehing keelatud annetuseks. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu poolsed menetlusõiguse rikkumised kaasa toodud ebaõige järelduse sellest, et K.Kallole etteheidetud teos pole tuvastatav KarS § 402 1 ettenähtud objektiivse koosseisu tunnused. Tõenditest nähtuvalt oli K.Kallo, kes ka maakohtu järelduste kohaselt tegeles aktiivse lt erakonna rahastamisvõimaluste otsimisega, teadlik, et RRE. OÜ ei ole krediidiasutus, mistõttu ei saa erakond vahetult ise laenulepingut sõlmida. K.Kallo oli teadlik laenulepingu sõlmimise asjaoludest ja eesmärgist, et tegelikult kasutatakse laenusummat erakonna kulude katteks kui ka laenusummast. Selliselt skeemitamine toimus K.Kallo teadmisel ja nõusolekul ja seega oli tal täielik teadmine, et tegemist on keelatud annetusega suures ulatuses. K.Kallole on esitatud süüdistus suures ulatuses keelatud annetuse tegemisele ja vastuvõtmis e le kaasaaitamises, millised teod on analoogsed altkäemaksu vahendamise ja andmisele ja võtmisele kaasaaitamistegudega, millede osas on nii maakohus kui ka ringkonnakohus otsuses juba oma põhjendused esitanud. Kolleegium nõustub prokuröriga selles, et K.Kallo osutas keelatud annetuse andmisele ja vastuvõtmisele ainelist kaasaabi. Aitas keelatud annetuse andmisele ja võtmisele kaasa H. T.i E. S. ega kokkusaamise korraldamisega, samuti kinnitades ja sellega ka tugevdades nii andjas kui võtjas teotahet, et P. P. on teadlik ja valmis skeemi täitma. KarS § 4021 ettenähtud subjektiivne koosseis eeldab kõikide objektiivse külje asjaolude suhtest tahtlust ja koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtluse ga. 30 Kolleegium leiab, et tuvastatav on, et K.Kallo teadis, et laenuraha, mida P. P. kasutab kekserakonna huvides, näol on tegemist keelatud annetusega, seega sai aru, et tema tegevus keelatud annetusena laenu saamiseks, teeb võimalikuks ja toetab H. T.i poolt keelatud annetuse tegemist ja selle tegelikku vastuvõtmist MTÜ EK. ja E. S. e poolt. Kolleegium leiab, et kogutud tõendikogumi alusel on võimalik järeldada, et K.Kallo tegevuses on tuvastatavad tahtlikult toime pandud keelatud annetuse andmisele ja vastuvõtmis e le kaasaaitamise koosseisulised tunnused ja tema poolt toimepandu on kvalifitseeritav KarS § 4021 lg 1 – 22 lg 3 järgi. 11.4. K.Kallo käitumisele hinnangu andmisel tuleb lähtuda süüdistuse piiridest, teo tehiolude st ja süüdistuses talle etteheidetud tegudest. Seega süüdistusest lähtuvalt on tegemist K.Kallo poolt ühe teo toimepanemisega ehk teoühtsusega. Nimelt nähtub süüdistusest, et talle inkrimineeritakse ka keelatud annetusele kaasaaitamistegudena altkäemaksu süütegude ga samaseid käitumisakte, mis on toime pandud samal ajal ja samas kohas. Riigikohus on sedastanud, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimis e le suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvalvaataja jaoks loomulikku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. Antud juhul on tegemist juba etteheidetavalt sellise olukorraga, mis tähendab, et K.Kallo on toime pannud ühe teo, mis täidab mitu süüteokoosseisu. Eeltoodust tulenevalt on ekslik prokuröri seisukoht, et kuna keelatud annetusena käsitatava raha kasutamine oli toime pandud hiljem, siis on tegemist reaalkogumiga ja karistuse mõistmisel kuulub kohaldamisele KarS § 63 lg 2. Kolleegium veelkord toonitab, et isiku käitumisele antakse hinnang süüdistuses etteheidetud tegude alusel. 11.5. Karistuse osas kolleegium märgib, et prokuröri apellatsioonis on ebaseaduslikult taotletud K.Kallo karistamist KarS § 4021 lg 1-§ 22 lg 3 järgi 6 kuulise vangistusega. Nimelt näeb KarS § 4021 sanktsioon ette vaid rahalist karistust, mistõttu prokuröri taotlus karistada K.Kallot karistuse liigiga, mida sanktsioon üldse ette ei näe on selgelt ebaseaduslik taotlus. Kolleegium eelpool juba leidis, et K.Kallo on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, mistõttu on tegemist ideaalkogumiga, mille korral mõistetakse KrMS § 63 lg 1 alusel üks karistus sätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Maakohus on K.Kallot karistanud 1 aasta ja 6 kuulise vangistusega. Prokurör, taotledes ekslikult küll liitkaristuse mõistmist KarS § 64 lg 1 ja § 63 lg 2 alusel pole taotlenud mõistetud karistusmäära raskendamist, mistõttu selleks puudub kolleegiumil seaduslik alus. K.Kallole mõistetud karistuse osas pole kaitsja otsust eraldi vaidlustanud. Prokurör on apellatsioonis vaidlustanud maakohtu poolt KarS § 73 alusel K.Kallole mõistetud vangistuse täielikult täitmisele pööramata jätmist. On taotlenud koheselt täitmisele pöörata 3 kuud vangistust. Seejuures on prokurör ka eksinud karistusmääras, mis tuleb jätta täitmis e le pööramata kuna osaliselt täitmisele pööratud karistuse osa on jäetud arvestamata. Kolleegium märgib, et prokurör on toetunud samadele argumentidele, milliste alusel on maakohus juba K.Kallole karistust mõistnud ja KarS § 73 sätteid kohaldanud, mistõttu nende veelkordseks arvestamiseks alused puuduvad. Kolleegium leiab, et mõistetud karistuse täies ulatuses pööramata jätmine, karistuse individualiseerimine, vastab nii süü suurusele kui ka süüdistatava isikule ja prokuröri apellatsiooni põhjendused ei anna alust jõuda maakohtust erinevale järeldusele. Kolleegium, nõustudes maakohtu järeldustega, ei tuvastanud selgeid materiaalõiguse ega menetlusõiguse rikkumisi, mis on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetu isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. Seega K.Kallole mõistetud karistuse osas otsus tühistamisele ei kuule. 31 12. K.Kallo kaitsja ei nõustu maakohtu poolt koguulatuses menetluskulude K.Kallo kanda jätmisega kuna maakohus on teinud osaliselt õigeksmõistva otsuse. Kuna ringkonnako hus tühistab maakohtu otsuse K.Kallo osalise õigeksmõistmise kohta, siis puudub ringkonnako htul ka vajadus hinnata kaitsja apellatsiooni alusel maakohtu järeldust ning kohaldub KrMS § 180 lg 1, mille kohaselt jäävad menetluskulud süüdimõistva otsuse korral süüdimõistetu kanda. 13. Prokurör vaidlustab maakohtu otsuse A.Tuulbergi õigeksmõistmise osas. 13.1. Kolleegium esmalt märgib, et puudub igasugune vaidlus maakohtu poolt tõenditele tuginevas analüüsis, mis puudutab Kultuurikatla hoonesiseste kommunikatsioonisüsteemide / võrkude ehitushanke menetlusega seonduvat ja mis on kajastatud otsuse lk. 47-50. Seetõttu kolleegium selles osas oma põhjendusi ei esita. Vaidlus puudub ka antud juhul ka selles, et A.Tuulberg oli teadlik, et E. S. on Tallinna Linnapeana ametiisik. 13.2. Kolleegium nõustub prokuröri seisukohaga, et KarS § 298 koosseisu vajalikuks ja samas küllaldaseks tingimuseks on altkäemaksu andja ja altkäemaksu võtja vahelise ekvivalentsussuhte olemasolu. Ekvivalentsussuhe tähendab sellist pooltevahelist sidet, mille raames on pistise võtja pistise andjaga ühel meelel, et tasu on vastuteene tehtud või tulevik us tehtava ametialase teo eest (vt RKKKo 3-1-1-68-11, p 9.3) Prokuratuuri hinnangul on maakohus ekslikult märkinud, et A. Tuulbergi ja E. S. e omavahelisest suhtlusest ei ole võimalik tuvastada ekvivalentsussuhte olemasolu. Kohus eeldab üheselt, et A. Tuulbergi ja E. S. e ekvivalentsussuhe saanuks tekkida 04.11.2014. a E. S. e töökabinetis toimunud kohtumisel. Kohus ei anna kohtuotsuses mingitki hinnangut sellele, kas E. S. e ja A. Tuulbergi omavahelisest suhtlusest võiks ekvivalentsussuhte olemasolu tuvastada muudel ajahetkedel toimunud suhtluse pinnalt saab prokuratuur eelnevasse puutuvalt järeldada, et kohus on jaatanud vaid võimalust, et altkäemaksu andmisega seotud ebaõiguskokkulepet saab sõlmida vaid üheselt väljendatult ja otseselt tajutavalt. Prokuratuuri hinnangul ei ole sellisel viisil ebaõiguskokkuleppe tuvastamine ning KarS § 298 koosseisutunnuste olemasolu väljaselgitamine korrektne. Seejuures teeb prokurör viite Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-31-14 sedastatule. Selles osas kolleegium esmalt osutab, et mitte maakohus ei ole E. S. e ja A.Tuulbergi vahelise üksmeele sellest, et tasu on vastuteene tulevikus tehtava ametialase teo eest, sidunud 04.11.2014 aasta kohtumisega, vaid seda on teinud prokurör esitatud süüdistuses. Esitatud süüdistuses on sõnaselgelt sellise ebaõiguskokkuleppe saavutamise kohaks märgitud E. S. e töökabinett ja ajaks märgitud 04.11.2014 aasta kohtumine. Seega on sellekohased apellandi etteheited kohtule asjakohatud. 13.3. 04.11.2014 aasta kohtumist kajastava jälitustoimingu protokolli ( 8 kd. t.lk. 77-85) kohaselt ütleb A.Tuulberg: …..Linn peaks tegema õige otsuse, meie selle hanke võitsime ja tõstma need vennad kõrvale…. Nad on lihtsalt esitanud valeandmeid…. Linn võiks need asjad ümber vaadata ja tunnistada meid võitjaiks. Las need vennad kaebavad…. Kui E. S. selgitab et tal ei ole homme kuidagi aega sellega tegeleda, ütleb A.Tuulberg: Äkki viis minutit S. jaoks….. talle võiks nagu selles mõttes öelda, et kes on nagu, et noh…et noh tehku nüüd, tehku nüüd seaduslikult. Tehku nüüd õige otsus mis vastab kõikidele seaduse punktidele. E. S. selgitab, et ta saab tegeleda asjaga kui tagasi tuleb, kuid ütleb ka et tema ei ole ametlik ult see, kes nende asjadega peab tegelema, et selleks on Ettevõtlusamet ja T. on nõukogu esimees. Seepeale A.Tuulberg: Mnjaa. No mis me teeme siis…Mina just mõtlesin seda, et äkki sa saad öelda…. 32 E,Savisaar: Ma saan….T. ma arvan, et ma saan küll homme öelda jah……. Võtan hommikul ja räägin. Kohtumise lõpus ütleb E Savisaar: Muidugi ma aitan sul lahendada normaalselt ja ilusti. Kolleegium nõustub prokuröriga selles, et eelviidatud protokollis kajastatud vestlusest kuuldu annab teha järelduse, et A.Tuulberg soovib E. S. elt kui linnapealt SA Tallinna Kultuurika tla hankemenetlusega seotud isikule juhiste andmist ja E. S. lubab vastava inimesega ka rääkida, kuid kolleegium analoogselt maakohtuga leiab, et puuduvad igasugused viited sellele, et vestluse käigus oleks A.Tuulberg selle eest lubanud E. S. ele mingitki vara ning puudub alus süüdistuses tehtud järelduseks, et A.Tuulberg ja E. S. olid 04.11.2014 kohtumisel ühel meelel, et lubatud vara on vastutasuks E. S. e poolt tema ametiseisundi kasutamise eest. Samuti ei anna vestluse sisu alust rääkida altkäemaksu andmise katsest kuivõrd vähimgi viide vara andmise kavatsusele A.Tuulbergi poolt või E. S. e soovile tema teene eest vara saada nendevahelises vestluses puudub, mistõttu pole alust arvata, et E. S. ei saanud pakkumisest aru. Apellatsioonis prokurör leiab, et eluliselt on usutav, et E. S. e ja A.Tuulbergi 04.11.2014 kohtumise tulemina sõlmiti ebaõiguskokkulepe sellisel viisil nagu süüdistuses kajastatud. Põhjendab eelnevat järeldust sellega, et prokuröri hinnangul süüdistuses kajastatud E. S. e käitumisele antav analüüs aitab tuvastada kõigi süüdistatavate, sh A.Tuulbergi süüd. Prokurör teeb viite Riigikohtu lahendile, kus on käsitatud modus operandi kui tõendamise moodust. Lisab, et kuigi süüdistatavatele etteheidetavad teod on erinevad, siis on altkäemaksu andmisega nõustunud isik on sama ning ka altkäemaksuga nõustumise viis on sarnane, mistõttu saab kõiki antud menetluse esemeks olevaid tegusid analüüsida E. S. e kuriteo toimepanemise viisi kaudu. Kolleegium nõustub, et üldjuhul, kui on tuvastatav erinevatelt isikutelt korduvalt altkäemaksu võtmine sarnasel viisil, sama isiku poolt, on selle isiku käitumisele hinnangu andmisel võima lik kasutada tõendamise moodusena modus operandit, kuid nõustuda ei saa prokuröri seisukohaga, et seeläbi saab hinnata tõendatuks kõikide süüdistuses nimetatud isikute poolt altkäemaksu andmine. Arvesse tuleb võtta asjaolu, et E. S. e suhtes on menetlus lõpetatud ja tema süü küsimust süüdistuses nimetatud tegude osas pole lahendatud ega teda süüdi mõistetud. Asjaolu, et vaid süüdistuse kohaselt on E. S. Tallinna Linnapeana korduvalt altkäemaksu lubamise ga nõustunud või ka altkäemaksu vastu võtnud, ei anna alust lugeda modus operandi korras tõendatuks A.Tuulbergi süüd altkäemaksu andmises. Siinkohal kolleegium ka osutab, et viited A.Kofkinile esitatud süüdistusele seonduvalt E. S. ega on asjakohtud kuna ka A.Kofkini süü küsimust pole maakohus lahendanud. Puutuvalt K.Kallo ja V.Kunmani süüdimõistmisel tuginetud tõendikogumile, siis näitavad eelkõige analüüs itud jälitustoimingute protokolli andmed, kuid ka H. T.i ja V. R. i ütlused siiski E. S. e poolt hüvede lubamisega nõustumist ja selle mõju ning seost ametialase teo toimepanemisega. Eelpoolviidatud ja süüdistuses nimetatud 04.11.2014 aasta kohtumisel aga jälitustoimingu protokolli alusel midagi sellekohast tuvastada ei ole võimalik. Prokurör on viidanud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-31-14 sedastatule sellest, et korruptsioonikuritegusid menetledes saab piirduda sageli kaudsete tõenditega. Ebaõiguskokkuleppe olemasolu võib ilmneda näiteks asjaoludest, et ametiisik on saanud mõne soodustuse ja ta on pannud toime tegusid, mis on soodustuse andja huvides. Prokurör hinnangul on samasugusel viisil sõlmitud ebaõiguskokkulepe ka E. S. e ja A.Tuulbe r gi vahel. Süüdistuse kohaselt on 17.11.2014 SA Tallinna Kultuurikatel juhatuse liige V.S. koostanud käskkirja, millega SA Tallinna Kultuurikatel kõrvaldas ühispakkujad A. OÜ ja OÜ yy hankemenetlusest ning tunnistas kehtetuks 21.10.2014 otsuse nende pakkujate edukaks tunnistamise osas. 16.12.2014 aastal sõlmiti SA Tallinna Kultuurikatel ja OÜ AE ning ERT AS vahel hankeleping nr 28/83 kogumahus 3 146 664, 15 eurot (käibemaksuta). 33 V.S. kelle ütluste usaldusväärsust pole kahtluse alla pandud, on kinnitanud, et pärast seda kui ühispakkujad A. OÜ ja OÜ Yyoli tunnistatud edukaks pakkujaks oleks järgmiseks sammuks olnud lepingu sõlmimine, kuid AE OÜ ja RT AS vaidlustas otsustuse vaidlustuskomisjo nis. Eelnevalt võeti temaga ühendust ja selleks ühenduse võtjaks oli tema arvates K. H., AE OÜ esindaja, kes talle selgitas vastuvõetud pakkumuse ebaseaduslikkust. Seejärel esitati vastavad järelpärimised( 4 kd. t.lk. 92 pöördel- 96 pöördel). Kohus on tunnistaja K.V.(endise nimega T.) ütluste kui ka 16.03.2016 sideettevõtjalt saadud andmete protokolli ( 10 kd. tlk. 96-127) alusel lugenud tõendatuks, et päev pärast A.Tuulbergiga kohtumist helistas E. S. SA Tallinna Kultuurikatel nõukogu esimehele ning selgitas, et temani on jõudnud info, et hankevõitja on esitanud valeandmeid. K.V. ütluste kohaselt edastas ta E. S. elt saadud info edasi hanke eest vastutavale V.S. Samas on K. V. kinnitanud, et mingit E. S. e poolset survet, et hankemenetluses peaks võitjaks tunnistama ja vastava lepingu sõlmima Ehitusettevõttega RT. AS ei olnud, oli vaid info edastamine. Siinkohal kolleegium ka märgib, et V.S. ütlustega on tõendatud, et temaga võttis A. OÜ ja OÜ Yypakkumuse ebaseaduslikkuse teemal ühendust ja teatas ka otsuse vaidlustamisest esmaselt mitte K. V. vaid seda tegi AE e OÜ esindaja ja sellel juba järgnesid päringud ja lõpptulemuse na ka siis olukord, kus ta oma käskkirjaga eelmise tühistas. Seega E. S. e poolt K. V. ile helistamine tegelikkuses ei toonud kaasa A.Tuulbergi jaoks mingit soodustust ega anna tuvastada prokuröri poolt märgitud lahendis 3-1-1-31-14 analüüsitud ja sedastatud olukorda, milles olid tuvastatud asjaolud, kus ametiisik oli juba saanud soodustuse ja ta oli toime pannud soodustuse andja huvides tegusid. Seega on tõendatud, et A.Tuulbergilt saadud informatsiooni hankemenetluses valeandmete esitamise võimalikkusest E. S. K. V. ile edastas nagu ta oli lubanud, kuid eelnevate le tõenditele tuginevalt pole võimalik tuvastada ekvivalentsussuhet, et E. S. el oli alust arvestada õiguspärast ametialast tegu toime pannes, et ta saab selle eest mingit vara või soodustust. 04.11.2014 aastal toimunud kohtumise asjaolude osas on oma ütlused andnud ka süüdistata v A.Tuulberg ( 49 kd. t.lk. 51-61) ja kohus on neid otsuses refereerinud ning hinnanud need usaldusväärseteks ka osas, kus viimane on kinnitanud, et soovis hankevaidluse seaduslikku lahendamist, juhtides pelgalt tähelepanu võimalikele seaduserikkumistele. Prokurör on apellatsioonis esitanud 04.11.2014 aasta kohtumisel kajastatud A.Tuulbergi poolt öeldu ja märkinud, et kohus, tunnistades A.Tuulbergi ütlused selle kohtumise asjaolude osas usaldusväärseteks, jättis tähelepanuta asjaolu, et A.Tuulberg viitas üheseltmõistetavalt nii teadmisele riigihangete tegeliku vaidlustamise korra kohta kui ka sellele, et probleemi lahendamisega on kiire. A.Tuulberg soovis oma mure kiirendatud lahendamist E. S. elt isiklikult seoses võimalike lisakulude tekkimisega ehitusettevõttele. Jälitustoimingu protokolli kohaselt ütleb A.Tuulberg:….. Iga mees võitleb oma leivatüki eest. Mina leian seda, et … ja sellega asjaga on suht kiire, sellepärast, et tegelt linn võiks … see asi võiks VAKO´sse minna, aga linn võiks need asjad ümber vaadata ja tunnistada meid võitjaks…… Talle võiks nagu selles mõttes öelda, et kes on nagu, et noh … et noh tehku nüüd … tehku nüüd seaduslikult. …Noh, aga ma ei saa istuda käed taskus, kui meil töö ära libiseb … see on mingi poolteist … üle milli … poolteist milli vist … mis see maht oli, suur töö, kõik eriosad.“ Kolleegium osutab, et eelnevast, prokuröri poolt viidatud vestlusest on tuvastatav, et A.Tuulberg väljendas, et hankemenetlust peab tegema seaduslikult, kui ka selgitamine ja tähelepanu juhtimine võimalikele seaduserikkumistele hankes, mistõttu pole mingit alust sellesisuliste kohtus antud ütluste tunnistamiseks ebausaldusväärseteks. Asjaolu, et ta pole andnud ütlusi, et kiire lahendus oli tema huvides, pole selline oluline asjaolu, mis annaks alust 34 tema ütlusi tõendikogumist välja jätta. Siinkohal kolleegium ka osutab, et hankemenetluses vaidluse kiirendamise osas palve esitamist E. S. ele ja seeläbi soodusolukorra saamist pole süüdistuses A.Tuulbergile ette heidetud. 13.4. Süüdistuse kohaselt andis A.Tuulberg E. S. ele altkäemaksu kahel korral. 09.12.2014 toimunud kohtumisel 50 000 eurot ja 03.03.2015 kohtumisel 30 000 eurot. Mõlemad sündmused on seega toimunud pärast E. S. e poolt K. V. ile helistamist. Kolleegium osutab, et kuigi KarS § 298 ettenähtud altkäemaksu lubamise ja andmise koosseisu seisukohalt pole oluline, kas altkäemaksu lubamine või andmine leidis aset enne või pärast ametiisiku poolt altkäemaksu andja huvides teo toimepanemist, siis koosseisuks on oluline, et altkäemaksu lubaja/andja tegutseb eesmärgiga mõjutada, kallutada ametiisikut ametiseisund iga seotud teo toimepanemisele ja ametiisikul ja altkäemaksuandjal on ühine kujutlus, et altkäemaks on vastuteene mingilgi määral konkretiseeritava ametialase teo eest. Ka Riigikohus on korduvalt oma lahendites (vt nt 3-1-1-95-12) sedastanud, et ekvivalentsussuhe tähendab sellist pooltevahelist sidet, mille raames on pistise võtja pistise andjaga ühel meelel, et tasu on vastuteene tehtud või tulevikus tehtava ametialase teo eest. Kolleegium kordab, et nii nagu maakohus, ei tuvastanud ka ringkonnakohus 04.11 2014 aasta kohtumisel mingeid viiteid A.Tuulbergi poolsele valmisolekule tasuda E. S. ele esitatud palve täitmise eest. Küll aga saab sisuliselt nõustuda prokuröriga, et altkäemaksu lubamine ei pea olema suuline, sõnaselgelt verbaalselt välja öeldud, vaid võib väljenduda ka konkludentse tes tegudes, kui selline lubamine avaldub mingil objektiivsel viisil. 13.4.1. Süüdistuse kohaselt võttis A.Tuulberg 09.12.2014 kell 15:22 oma Nordea panga kontolt välja sularaha summas 50 000 eurot. Eelnimetatu käitumine on maakohtu poolt tõendamist leidnud nii A.Tuulbergi elukohas teostatud läbiotsimise protokolli kui äravõetud dokumentide vaatlusprotokolli kui ka 11.03.2016 aasta vaatlusprotokolli, millest nähtuvad A.Tuulbergile kuuluval kontol toimingud tehingute kohta( 20 kd. t.lk. 239-242; 243-248; 37 kd. t.lk. 1-20). Süüdistuses nimetatud sularaha väljavõtmist kinnitas oma ütlustes ka A.Tuulberg. Seega selles osas vaidlus puudub. 13.4.2. Maakohus on lugenud jälitustoimingu protokolli ( 9 kd. t.lk. 66-67) alusel tõendatuks, et samal päeval, 09.12.2014 kell 15.30 helistas A.Tuulberg E. S. ele, kuid viimane ei vastanud. A.Tuulberg helistas uuesti E. S. ele kell 15:54. Sellel korras E.S. vastas ja nad leppisid kokku kohtumise umbes 10 minuti pärast E. S. e töö juures. Seega on tuvastatav, et E. S. ega kohtumise initsiatiiv tuli A.Tuulbergilt. 22.02.2016 jälitustoimingu protokolli ( 8 kd. t.lk. 113-114) alusel luges maakohus tõendatuks, et eelnevalt kokkulepitud kohtumine toimus 18:14 kuni 18:14 ehk siis väga lühikest aega. Kolleegium nõustub maakohtu poolt tõendile antud sisulise hinnanguga, et protokolli kohaselt on salvestiselt kuulda vaid lühikesed vestluse katked ja ustega kolistamise heli. Protokollist nähtuvalt on nad hoopis vahepeal lahkunud ruumist ja siis tagasi tulnud, kus lühikese vestluse lõpus ütleb E. S. : Aitäh sulle ja ma otsin su üles. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et nimetatud tõendi alusel pole võimalik teha mingeid järeldusi kohtumise eesmärkide ega ka kohtumisel toimunud vestluse sisu ega ka võimaliku tegevuse kohta puutuvalt eelnevat ebaõiguskokkulepet ega ka sisuliselt fakti, et A.Tuulberg E. S. ele raha andis. 09.12.2014 aasta kokkusaamine on tõendite alusel järgmine A.Tuulbergi ja E. S. e kohtumine pärast 04.11.2014 aastat. Sellisele tõdemusele on jõudnud ka maakohus. Apellatsioonis pole viidatud tõenditele, mis annaks aluse tuvastada E. S. e ja A.Tuulbergi vahepealset suhtlemist, mis viitaks sellele, et E. S. pani 05.11.2014 aastal süüdistuses nimetatud A.Tuulbergi huvides 35 ametialase teo toime tulevikus saadava altkäemaksu mõjul. Ka 09.12.2014 aasta kohtumist kajastav jälitustoimingu protokoll mingeid viiteid sellisele kokkuleppele ja seega koosseisuks vajalikule ekvivalentsussuhtele ei tee. Maakohus on kajastanud otsuses A.Tuulbergi ütlused sellest, et E. S. ega kohtumise eesmärgiks oli talle üle anda saunaprojekti söejoonise koopia, mida viimane oli temalt palunud. Süüdistatava ütluste kohaselt pöördus ta projekti asjus nii T.T. kui T.J. poole. Viimane pöördus omakorda K. H. poole, kes oligi nõus töö ära tegema. Nimetatud ütlusi kinnitab kohtu seisukohalt ja ringkonnakohtu arvates õigustatult, kaudselt ka tunnistaja K. H. oma ütlustega. Nimelt kinnitas tunnistaja, et T.J. võttis temaga arvatavasti A.Tuulbergi soovil ühendust ja pakkus talle E. S. e xx talu sauna projekti eskiisi tegemist. Tema nõustus. T.J. võttis ise A.Tuulbergiga ühendust ja andis tema telefoninumbri. Tunnistaja kohtus seoses sauna projekteerimisega vahetult A.Tuulbergiga 2015 aasta mais. Sauna projekteerimise teemal A.Tuulbergi ja K. H. suhtlust kinnitab ka kohtu poolt uuritud nendevaheline kirjavahetus ( 52 kd. t.lk. 10). Riiklik süüdistaja on apellatsiooni p-s 3.123 esitanud seisukoha, et kohtule esitatud tõendid ei kinnita versiooni, et A.Tuulberg käis 09.12. 2014 üle andmas E. S. ele saunaprojekti eskiisi aga mitte sularaha. Seejuures esitab prokurör oma arusaamatust miks oli vaja A.Tuulbergil isiklik ult seda eskiisi E. S. ele üle anda. Kolleegium selles osas osutab, et A.Tuulbergi poolt E. S. ele 09.12.2014 aastal altkäemaksuna sularaha andmine põhjusel, et enne 05.11.2014, kui E. S. telefonikõne tegi oli juba sõlmitud abstraktne ebõiguskokkulepe, tõendamine on riikliku süüdistaja kohustus ehk siis peab riiklik süüdistaja esitama tõendid, mis annaks aluse nendevahelist ekvivalentsusuhet ja raha üleandmist tuvastada, mitte süüdistatav ei pea oma süütust tõestama. Tõendina pole võima lik käsitada prokuröri seisukohta. Süüdistatav on teinud võimalikuks enda versiooni kontrollimise. 12.09.2019 toimunud kohtuistungil ( 49 kd. t.lk. 51-61) on A.Tuulberg selgitanud, et tegeleb professionaalse purjetamisega. Ta tunneb paarkümmend aastat M. S., kellega tal on mitme id ühiseid ettevõtmisi. Tunnistaja otsustas koos M. S. osaleda 2015.a suvel Barcelona MM-l ja X41 jahtide MM-l. Otsus sündis Tais Kuninga regatil, kui oldi koos 10 päeva ja seda arutasid kolmekesi M. S., K.-H. T. ja süüdistatav. Süüdistatava roll nende võistluste ettevalmistamise l oli aidata meeskond kokku panna, aidata finantseerida, kuna kahe võistluse ligikaudne eelarve oli 100 000 eurot. Süüdistatava sõnul andis ta 50 000 M. S. raha väljavõtmise päeval, mis oli väga tihe, oma kontoris Peterbruri teel. Raha üleandmise kohtumise leppisid kokku kolmekesi koos Tais, K.-H. T., M. S. ja tema. Samuti on ta prokurörile vastates kinnitanud, et on M.S. mitmeid kordi sularaha andnud ja seda kas Kalevi jahtklubis, autos või Tallinna korteris x tänaval. Ei mäleta kas raha oli E. S. e juures kaasas või oli see juba üle antud. Prokurör on apellatsioonis märkinud, et pärast eeltoodud ütluste andmist esitas prokurör täiendava tõendina sideettevõtjalt saadud andmete protokolli, mis välistab 09.12.2014 tema viibimise kohtades, kus A.Tuulberg väitis M.S. raha andmist. Ka maakohus on tõendite alusel tuvastanud, et pärast 09.12.2014 sularaha väljavõtmist viibis A.Tuulberg ligi kaks tundi Saku vald x küla piirkonnas, kus läheduses asub RJ. tehas. A.Tuulberg on tõesti järgnevalt, pärast prokuröri täiendava tõendi esitamist andnud ütlusi ( 49 kd. t.lk. 109-11), et selle tõendi alusel, kus on kajastatud tema liikumine, saab ta anda täielik u ülevaate 4 aastat ja 9 kuud tagasi oma liikumistest ja nimelt näitab tõend, et pärast raha väljavõtmist läks ta RJ. tehasesse, kus ta käis regulaarselt kuna seal ehitati tema sportjahti xx. Sellel päeval kohtus tehases K.-H. T, R. K., M. S., kellele andis ka 50 000 eurot üle. Eelmisel kohtuistungil antud ütluste, et raha sai üle antud kontoris selgitab A.Tuulberg, et ta lihtsalt ei mäletanud täpselt, ta ei teadnud ütluste andmise ajal oma selle päeva liikumisi. Täiesti loogiline on, et andis raha üle tehases. 36 Prokurör leiab, et süüdistatava ütlustes esineb diametraalne vastuolu, mistõttu on võima lik lugeda tema ütlused ebausaldusväärseteks. Kolleegium sellise järeldusega nõustuda ei saa. Süüdistatav on esmasel ülekuulamisel kinnitanud, et M.S., kellel polnudki pangas arvelduskontot, on ta purjespordiga seonduvalt korduvalt üle andnud sularaha ja seda erinevates kohtades, nimetades ära ka võimalikud kohad. Samuti on ta kinnitanud, et 09.12.2014 päev oli väga tihe, kuid on arvanud, et andis raha üle kontoris. Süüdistatav selgitas, et tegemist on ligi 5 aastat tagasi toimunud sündmusega ning kuna prokuröri tõendi alusel oli võimalik selgeks teha oma selle päeva liikumine, siis on loogiline, et andis raha üle M.S. hoopis tehases, kus ta pidevalt ka käis ja kohtus teistehulgas ka M.S. Kolleegiumi jaoks on selgitus usutav. Kui sularaha andmine M.S. toimus mitmel korral, erineval ajal ja kohas, siis ligi 5 aastat tagasi ühe rahasumma andmise koha osas ütlustes eksimine ei anna alust tema ütluste kui ebausaldusväärsete tõendikogumist väljajätmiseks. Erinevalt prokuröri seisukohast summa erakordsusest, leiab kolleegium, et arvestades A.Tuulbergi ütlusi selle spordialaga tegelemise l vajalike ja tegelike väljaminekute suurusjärke, ei saa 50 000 eurot hinnata suureks summaks. Maakohtu otsusest nähtuvalt on kohus hinnanud A.Tuulbergi ütlused riimuvateks nii tunnistaja M.S. usaldusväärseks tunnistatud ütlustega kui ka kaitsja poolt kohtule esitatud kirjalike tõenditega, mis on toonud kaasa järelduse A.Tuulbergi ütluste usaldusväärsusest. Seetõttu ei saa nõustuda prokuröri seisukohaga A.Tuulbergi ütluste usaldusväärsuse osas põhjenduste puudumisest. Siinkohal kolleegium ka märgib, et M.S. ei andnud kindlaid ütlusi sellest kus nimelt 50 000 euro üleandmine toimus, põhjendades seda A.Tuulbergiga pidevalt sularahas arveldamise ja pika aja möödumisega sündmusest. Kolleegium hindab sellise põhjenduse analoogselt maakohtuga usutavaks. Prokurör on vaidlustanud maakohtu järelduse M.S. ütluste usaldusväärseks tunnistamise osas. Esmalt prokurör on märkinud, et tegemist on aktiivse kaitsega ja A.Tuulberg andis võima luse oma kaitseversiooni kontrollida kui taotles M.S. kohtuistungile kutsumist. Samas teeb prokurör süüdistatavale etteheite, et tunnistaja ülekuulamist taotleti alles kohtumenetluses. Ehk siis ebaloogiliselt pika ajaperioodi möödumisel, mis Riigikohtu 3-1-1-85-07 sedastatu valguses tingib ütluste usaldusväärsuse ja kontrollimist, võttes arvesse ka ütluste elulis t usutavust. Esmalt kolleegium osutab, et süüdistatav on tõesti 12.09.2019 kohtuistungil kinnitanud, et kohtueelsel uurimisel ta ütlusi ei andnud, tõendite esitamine on kaitsja töö. Kolleegium leiab, et ütluste andmisest keeldumine on süüdistatava KrMS § 34 lg 1 ettenähtud õigus, mille realiseerimist ei saa kahtlustatavale ega süüdistatavale ette heita. M.S. ülekuulamist on kaitsja taotlenud kaitseaktis( 1 kd. t.lk. 59-77), mida on Riigiko hus eelnevas lahendis aktsepteerinud, kuid tõdenud, et mitu aastat pärast kuriteosündmuste asteleidmist võib tunnistaja ütluste alusel olla võimatu selgitada alibi paikapidavust. Nimelt on ebatõenäoline, et tunnistaja mäletab sellisel juhul üksikasju alibiks olulisel ajavahemik ul toimunud sündmuste kohta. Maakohus on tunnistaja M.S. ütlusi otsuses kajastanud ja on need tunnista nud usaldusväärseteks. Prokurör leiab, et tunnistaja ütlused ei ole usaldusväärsed ega ka elulise lt usutavad. Prokurör tõdeb, et tunnistaja on andnud ütlusi, et saades 09.12.204 A.Tuulber gilt 50 000 eurot, kandis ta läbi pangaautomaadi 15 000 eurot MTÜ EMRL. arvele. Selle väite õiguse kinnituseks on kohtule esitatud ka Swedbanki väljavõte EMRL. pangakonto kohta (52 kd, tl 104-105) millest nähtub, et 10.12.2014.a on tehtud arvele kolm sissemakset, igaüks summas 5000 eurot, kokku 15 000 eurot. Prokurör märgib, et kuna tema poolt kohtuistungil esitatud EMRL. 2014 majandusaasta aruanne (49 kd. t.lk. 96-105) sellist annetust ei kajasta, pole M.S. ja A.Tuulbergi versioon kontrollita v kuna kaitsja ega süüdistatav pole rohkem kaitseversiooni kinnitavaid tõendeid esitanud. 37 Kolleegium sellise etteheitega ei nõustu. Nimelt on kohtule esitatud ja kohtu poolt arvestatud ka Swedbanki maksekorraldusi (52 kd, tl 92-95) milledest nähtub, et EMRL. on tasunud O. G. S.R.L (Itaalias) 28.02.2015.a 12 000 eurot, 28.05.2015.a 6845 eurot ja 8686 eurot ning I. D.O.O.-le (Sloveenias) 31.03.2015.a 8787 eurot. Tunnistaja ütluste kohaselt kasutas ta tema poolt juhitud MTÜ EMRL. arvet vajalike purjede tellimiseks ja nende eest maksmisel. Kuidas on selline sissemakse raamatupidamisdokumentides kajastatud ta selgitada ei osanud kuna raamatupidamise ga tegeleb teine isik. Samas on tunnistaja kinnitanud, et ülejäänud 35 000 eurot hoidis ta kodus ja seda kasutas alles suvel kui toimus reaalne jahi rentimine. Samuti on kinnitanud, et see summa on eraisikult saadud summa. See oli eraisikute vaheline kokkulepe, milles osaliselt kasutas oma firma teenuseid ja osaliselt kasutas eraisikute vahelis i kokkuleppeid jahi rentimiseks. See summa ei olnud seotud MTÜ-dega ega pidanud kajastuma majandusaasta aruandes. Kolleegium ei tuvastanud tunnistaja ütlustes selliseid uskumatuid või ebamõistlikke väiteid, mis seaksid tema ütluste elulise usutavuse kahtluse alla. Ka prokuröri poolt apellatsioo nis esitatud argumentatsioon mittetulundusühingu majandusaasta aruande osas tunnistaja ütluste ebausaldusväärsust kaasa ei too ega sea kahtluse alla ka tõendite seaduslikkust ja usaldusväärsust, milledega kõrvutamisel on kohus jõudnud järeldusele tunnistaja ja A.Tuulbergi poolt antud ütluste usaldusväärsuses. Seega kolleegiumi arvates on tunnistaja sellekohaste ütlusi võimalik olnud kontrollida, mistõttu pole maakohtule etteheidetav tema ütluste usaldusväärseks hindamine. Prokurör on leidnud ka, et M.S. ütlused pole eluliselt usutavad seoses sellega, et tal on probleeme täitemenetluses võlgadega. Kolleegium osutab, et sellekohased tõendid on esitanud kaitsja ja A.Tuulberg on andnud ütlusi, et oli teadlik M.S. võlgadest ja ka nende tekkimise põhjustest. Samuti ka M.S. on andnud ütlusi sellest miks tal on tekkinud võlad. A.Tuulberg on kinnitanud, et ta tunneb M.S. vähemalt 15 aastat ja teab teda kui ausat inimest. Prokurör on pidanud 50 000 eurot selliseks märkimisväärseks summaks, mistõttu saab sellise le isikule nii suure summa andmist pidada eluliselt ebausutavaks. Arvestades A.Tuulbergi ja M.S. ütlusi kui ainuüksi purjede eest makstud summasid pole 50 000 selle spordiala jaoks suur summa ja tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et A.Tuulbergi näol tegemist ärimehega, kelle jaoks usutavalt pole selline summa kuigi märkimisväärne. Eeltoodud põhjendusel on ka usutavad A.Tuulbergi ütlused, et ta usaldas M.S. ega kohustanud viimast andma talle täpset ülevaadet talle antud raha kulutamiste kohta, mistõttu prokuröri apellatsioonis esitatud vastupidised väited pole veenvad ega anna alust umbusaldada M.S. ja A.Tuulbergi ütlusi. Seda enam, et sihtotstarbeliselt raha kulutamine oli A.Tuulbergi jaoks kontrollitav läbi ostetud vara või teenuse. Prokurör on vastaspoolele ette heitnud ka, et viimased pole kasutanud võimalust taotleda raha üleandmise juures viibinud isikute kohtuistungile kutsumist, et seeläbi A.Tuulbergi ja M.S. ütluste usaldusväärsust tõsta. Selles osas kolleegium osutab, et aktiivse kaitseversioo ni kontrollimist võimaldava isikuna oli juba kaitsja poolt taotletud kohtuistungil M.S. ülekuulamist. Samuti on kaitsja esitanud dokumentaalseid tõendeid, milliseid on kohus saanud uurida ja hinnata. Seega on kaitseversiooni kontrollimise võimalus kohtule ja prokurörile antud lausa niiöelda kandikul. Kolleegium märgib, et kaitseversiooni kontrollimise võima luse loomine ei tähenda, et süüdistatav peab isikud kohtusse tooma. Piisab kui annab isikute andmed, et vajadusel oleks kohtul või prokuröril võimalik isikuid kohtusse kutsuda ja üle kuulata. Antud juhul A.Tuulberg nimetas isikud, kes olid raha üleandmise juures, kuid prokurör nende vastu huvi ei ilmutanud. 38 Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et A.Tuulbergi kaitseversiooni kinnitavate tõendite kogum annab aluse põhjendatud kahtluseks tema poolt 50 000 euro suuruse altkäemaksu andmises ehk siis süüdistuses inkrimineeritud kuriteo toimepanemise tõendatuses. Prokuröri poolt esitatud tõendid E. S. e ja A.Tuulbergi vahelist, koosseisuks vajalikku ekvivalentsussuhet ei kinnita ega kinnita ka kahtlusteta, et A. Tuulberg 09.12.2014 E. S. ele sularaha üle andis. Kõik kõrvaldamata kahtlused tõlgendab ka ringkonnakohus süüdistatava kasuks. 13.4.3. Süüdistuse kohaselt toimus A.Tuulbergi poolt 30 000 euro suuruse altkäemaksu üleandmine E. S. ele 03.03.2015 kell 17:06 kuni 17.21 kestnud kohtumisel E. S. e töökabinetis. Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaali vastusest (37 kd, tl 21-25) nähtub, et sularaha väljamakse summas 30 000 eurot A. Tuulbergi kontolt toimus Nordea Bank AB Eesti filiaa li Liivalaia kontoris 03.03.2015.a kell 11:37. Seega veidi vähem kui 6 tundi enne E. S. ega kohtumist. A. Tuulbergi ja E. S. e kohtumist kinnitab ka 22.02.2016.a jälitustoimingu protokoll (8 kd, tl 222), mille kohaselt 03.03.2015.a toimus ajavahemikul 17:06 kuni 17:21 Tallinna linnapea E. S. e kohtumine A. Tuulbergiga linnapea töökabinetis. Kohtumiselt on kuulda katkendlikku vestlust, kus A. Tuulberg ütleb, et vaatab, et E. S. el oleks kõik olemas, et kõik on korras. Seejärel ütleb E. S. , et „Panen selle ära.“ Järgmisena kostub lindistuselt, kuidas sisenetakse linnapea kabineti tagaruumi, kuulda on ukse avamist meenutavat heli, kabinetis askeldamist ning taas ukse sulgemist meenutavat heli. Samuti on kuulda sahtli avamist, paberite liiguta mist ja sahtli sulgemist meenutavat heli. Kohtumise toimumise osas igasugused vaidlused puuduvad. Protokollist on külla arusaadav, et E. S. paneb midagi ära, kuid ka seal puudub igasugune viide eelnevalt sõlmitud kokkuleppele ehk ekvivalentsussuhte le. Kolleegiumi seisukohalt sellest lausest ei piisa, et hinnata tõendatuks sularaha andmine E. S. ele juba varem toime pandud ametialase teo eest. Eelnimetatud summa väljavõtmise osas on A.Tuulberg andnud ütlusi, et selle sularaha võttis ta kaasa Taisse, kus toimus M.S. poolt korraldatud purjetamislaager. Lisab, et purjetamine on sularahamaailm ja 60-70% sellest summast kulus. On ka kinnitanud, et on seoses purjetamise ga korduvalt Taisse reisinud kuid deklaratsioone pole esitanud. Prokurör on selliste ütluste usutavuse kahtluse alla seadnud sellega, et sularaha kulutamise osas Tais pole süüdistatav tõendeid esitanud ega pole ka tollideklaratsiooni esitanud. Selles osas kolleegium osutab, et kui süüdistatav on kinnitanud, et pole deklaratsioone täitnud, siis on selge, et ka kohtule pole võimalik neid esitada. M.S. on andnud ütlusi, et 2015 aasta märtsis toimunud laagrit on korraldatud juba 15 aastat. On kinnitanud, et laagri maksumuseks on hinnangulise lt 20 000-30 000 eurot. Samuti on kinnitanud, et Tais suheldes praktiseeritakse sularaha makseid kohapeal. Kolleegium leiab, et eelnimetatud süüdistatava ja tunnistaja poolt antud ütlusi kummuta va id tõendeid pole esitatud ning nende usaldusväärsust ja usutavust pole alust kahtluse alla seada. Kolleegium ka osutab, et prokurör on ühelt poolt märkinud, et pole eluliselt usutav, et kaks hästi tööalaselt hõivatud isikut saavad isiklikult kokku, mingi ebaolulisel teemal suhtlemiseks või mingi dokumendi, mida on võimalik ka teiste kaudu edasi anda, üleandmiseks. Samas on aga prokurör leidnud, et sularaha üleandmist kinnitab ka isikute lühiajaline kokkusaamine. Kolleegium leiab, et isikute hõivatus võibki tingida kokkusaamise lühiajalisuse. Nende pidevaid kohtumisi kinnitab ka jälitustoimingu protokollis selgelt eristav kokkulepe, et nad näevad uuesti järgmisel nädalal. 39 13.5. Kokkuvõtvalt kolleegium nõustub maakohtuga, et kriminaalasjas ei ole tuvastamist leidnud A. Tuulbergi ja E. S. e vahel ebaõiguskokkuleppe sõlmimine või konkludentsed teod, milledes oleks selline kokkulepe objektiivselt avaldunud. Sellist ühtset arusaama, et vara antakse teo eest, mille ametiisik on juba toime pannud, pole võimalik kohtule esitatud tõendite pinnalt tuvastada. Kolleegium nõustub maakohtuga, et vaidlustatud kriminaalasjas puudub piisav tõendikogum, et kahtlusteta oleks võimalik hinnata tõendatuks A. Tuulbergi poolt E. S. ele 09.12.2014.a 50 000 euro üleandmine kui ka E. S. ele 03.03.2015.a 30 000 euro üleand mine A.S. poolt 05.11.2014 aastal oma ametiseisundi ärakasutamise eest. Seega pole inkrimineeritud kuriteo objektiivsed tunnused tuvastatavad ja apellatsioonis esitatud argumentatsioon muuhulgas ka sellest, et E. S. e kodust leiti läbiotsimise käigus suures koguses sularaha, sellise järelduse muutmiseks alust ei anna. Eeltoodust tulenevalt A.Tuulbergi suhtes tehtud õigeksmõistev kohtuotsus tühistamisele ei kuulu. 14. Prokurör on taotlenud maakohtu otsuse tühistamist ka arestitud kolmandale isikule kuuluva sularaha tagastamise osas. Nimelt on arestitud 80 000 eurot prokuröri seisukohalt A.Tuulber gilt saadud altkäemaks, mis kuulub KarS § 83 lg 3 p 2 alusel konfiskeerimisele. Ringkonnakohus ei tühistanud maakohtu otsust A.Tuulbergi õigeksmõistmise kohta ega teinud tema suhtes uut, süüdimõistvat otsust. Seetõttu puudub seaduslik alus ka prokuröri taotluse rahuldamiseks ja selles osas maakohtu otsuse tühistamiseks. 15. Prokurör on vaidlustanud lõpetamise osas. maakohtu lahendi A.Kofkini suhtes kriminaalmenetluse 15.1. Kõigepealt peab ringkonnakohus möönma, et maakohus on 14.01.2020. a otsusele 25.03.2020 põhjendusi koostades alusetult tuginenud maailmas ja Eesti Vabariigis kehtestatud eriolukorrale ning sellest tulenevalt võimalikule menetlusaja pikenemisele, kuivõrd, nagu prokurör apellatsioonis on märkinud, kuulutas Maailma Terviseorganisatsioon pandeemia seoses COVID19 viirusega välja 11.03.2020 ja Eesti Vabariigis kuulutati eriolukord seoses COVID19 viirusega välja 12.03.2020. a. Seega ei saanud maakohus, tehes kohtuotsuse resolutiivosa 14.01.2020. a, eeltoodud alusele menetlusaja prognoosimisel tugineda. Eeltoodu ei anna aga alust maakohtu otsuse tühistamiseks vaid nimetatud osa tuleb maakohtu põhjendustest, juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 3, välja jätta. 15.2. Prokurör on apellatsioonis leidnud, et maakohus on menetluse lõpetamisel olulise lt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p-de 7, 8 mõttes. Kolleegium selgitab, et igasugune põhjendamiskohustuse rikkumine ei ole kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses ehk kohtuotsuse põhjenduste puudumine, milline tooks kaasa maakohtu otsuse tühistamise ning kriminaala sja tagastamiseks maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus (RKKKo 3-11-14-14 p 695). Kolleegiumi seisukohalt juba prokuröri apellatsiooni põhjendustest ei nähtu sellist maakohtu otsuses põhjenduste puudumist, mis oleks käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. KrMS § 339 lg 1 p-s 8 ettenähtud vastuolust tõendamiseseme tuvastatud asjaolude ja otsuse resolutiivosa vahel saab rääkida siis, kui otsuse põhiosa ning resolutiivosa ei ole omavahel loogiliselt ühildatavad. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, pole tegemist KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulise 40 rikkumisega, olenemata sellest, kas apellant nende järeldustega nõustub( RKKKo nr 3-1-1-1716). Kolleegium selles osas märgib, et maakohus on otsuse põhiosas leidnud, et A.Kofkini suhtes kuulub menetlus lõpetamisele seonduvalt mõistliku menetlusaja möödumisega ja otsuse resolutiivosas ongi sellel alusel menetlus lõpetatud. Kolleegium ei tuvastanud eelnimetatud menetlusõiguse rikkumist, mis annaks aluse maakohtu otsuse tühistamiseks ja kriminaala sja saatmiseks maakohtule uueks arutamiseks. Eeltoodust tulenevalt puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks A. Kofkini osas ja kriminaalasja maakohtule tagastamiseks. Maakohtu otsuses on põhjendused esitatud, mistõttu pole võimalk jaatada põhjenduste tervikuna puudumist ehk KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumist ja otsuse põhiosa on loogilises kooskõlas resolutiivosaga, mistõttu pole tuvastatav ka KrMS § 339 lg 1 p 8 ettenähtud rikkumine. 15.3. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus jõudnud põhjendatult järeldusele, et A. Kofkinile KarS 298 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistuse osas tuleb kriminaalmenetlus lõpetada KrMS § 2742 alusel, kuivõrd mõistlik menetlusaeg on möödunud. Maakohus on seejuures analüüsinud kõiki kohtupraktikas mõistliku menetlusaja hindamise kriteeriume. Kuivõrd ringkonnakohus maakohtu põhjendustega A. Kofkini osas kriminaalmenetluse lõpetamise ga mõistliku menetlusaja möödumise tõttu nõustub, ei pea ringkonnakohus vajalikuks maakohtu põhjendusi selles osas korrata, vastab vaid apellatsioonis tõstatatud peamistele küsimustele. 15.3.1 Ringkonnakohus nõustub maakohtu käsitlusega sellest, et mõistlik menetlusaeg hakkas A. Kofkini puhul kulgema alates 2011. a lõpust. Vaidlus puudub selles, et A. Kofkin sai kriminaalasjas nr 11700000010 tehtud õigusabipalve st Šveitsi Konföderatsiooni pädevale õigusasutusele teada 2011 lõpus. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, mille kohaselt on antud õigusabipalves A. Kofkinit käsitletud kuriteo toime pannud isikuna. Prokuröri apellatsioonis märgitu, mille kohaselt ei olnud nimetatud õigusabipalve esitamise eesmärgiks A. Kofkinile täiendava süüdistuse esitamine, ei väära mõistliku menetlusaja kulgemise algust A. Kofkini suhtes. Samuti ei väära A. Kofkinile süüdistuse esitamata jätmine asjaolu, et isik oli kogu ajaperioodi vältel, st alates 2011. a lõpust kuni kriminaaltoimiku tutvustamiseks esitamiseni teadmatuses, millise kuriteo toimepanemises täpselt teda kahtlustatakse. Siinjuures on kohtukolleegiumi hinnangul prokurör alusetult märkinud, justkui oleks maakohus käsitlenud A. Kofkinile esitatud süüdistusi ühe A. Kofkini suhtes alates 2011 kestva kriminaalmenetlusena. Maakohus on otsuses (kriminaalasja keerukuse ja mahukuse osas) toonud välja kuupäevade kaupa, millisel kuupäeval milline kriminaalasi algatati ning milla l kriminaalasjad omavahel liideti. Viidatud maakohtu otsuse osast nähtub üheselt, et 17.07.2014. a alustatud kriminaalasi nr 14913000039 (KarS § 293 lg 2 p 4 ning KarS § 297 lg 2 p 3 järgi) ühendati 11.03.2016. a kriminaalasjaga nr 11700000010. Ringkonnakohus märgib, olenemata asjaolust, et kriminaalasjas nr 11700000010 A. Kofkinile süüdistust ei esitatud ning prokuröri väidete kohaselt ei olnud see ka menetluse eesmärgiks, pani see A. Kofkini menetluslikult sellisesse olukorda, milline mõjutas oluliselt isiku edaspidist seisundit ning andis aluse arvata, et temaga puutumuses toimetatakse kriminaalmenetlust. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et mõistliku menetlusaja kulgemist ei saa tükeldada vastavalt asjaolule, kas isikule lõpuks kahtlustus/süüdistus esitatakse või mitte. Kohtukolleegiumi hinnangul tuleb antud juhul lähtuda isiku suhtes kestnud süüteomenetlusest tervikuna, mitte arvestada vaid menetlust, mille tulemusena isikule lõpuks kahtlustus/süüdistus esitatakse, kuivõrd antud juhul ei ole võima lik kohtueelses menetluses välja tuua asjaolusid või ajahetke, millest alates A. Kofkini olukord muutus endiseks nagu see oli enne kriminaalasjas nr 11700000010 Šveitsi riigile edastatud õigusabipalvest teada saamist. Olenemata asjaolust, et A. Kofkinile heidetakse ette tegude 41 toimepanemist aastatel 2014 ja 2015, on A. Kofkini olukord olnud oluliselt mõjutatud alates 2011 lõpust. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtu ja kaitsjate seisukohaga, leiab niisamuti, et vastupidisel tõlgendamisel kaotaks mõistlik menetlusaeg käesoleva kriminaalmenetluse raames oma sisulise mõtte. 15.3.2. Maakohus on ka kaalunud, et juhul, kui lugeda A. Kofkini osas mõistliku menetlus aja kulgemise alguspunktiks 22.09.2015 toimunud läbiotsimist, tuleb 2011 lõpust kulgevat perioodi arvestada mõistliku menetlusaja kontekstis väga olulise nn muu asjaoluna KrMS § 2052 mõttes. Ringkonnakohus eeltoodud käsitlusega nõustub ning leiab, et prokuröri apellatsioonis toodud etteheited nimetatud põhjenduse osas on alusetud. Ringkonnakohus selgitab, et maakohus ei ole kohtuotsuse põhjendustes toonud välja kahte vastuolulist või erinevat seisukohta, millistest üks oleks omakorda vastuolus kohtuotsuse resolutiivosa järeldusega. Kohtukolleegiumi hinnangul nähtub maakohtu põhjendustest üheselt, et maakohus on pidanud mõistliku menetlusaja kulgemise alguspunktiks 2011 lõppu, millal A. Kofkin sai teadlikuks esitatud õigusabipalve alusel läbiviidud toimingutest ning sellest, et temale viidati selles otseselt kui oletatava kuriteo võimalikule toimepanijale. Maakohus on KrMS § 2052 käsitluse pidanud vajalikuks lisada, illustreerimaks asjaolu, et isegi juhul, kui lähtuda prokuröri seisukohast, võttes mõistliku menetlusaja alguspunktiks 22.09.2015 toimunud läbiotsimise, on mõistlik menetlusaeg isegi siis ebamõistlikult pikk, kuivõrd ajaperioodi 2011 lõpust kuni 22.09.2015 toimunud läbiotsimiseni saab käsitleda sellise l juhul erandliku asjaoluna. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult viidanud antud tõlgendamisvõimalusele, milline näitab ka prokuröri poolt taotletava mõistlik u menetlusaja alguspunkti korral, et perioodi alates 2011 lõpust kuni 22.09.2015. a toiminud läbiotsimiseni ei saa käesoleva kriminaalmenetluse raames mõistliku menetlusaja kulgemise l arvestamata jätta. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks prokuröri etteheide, et kohtuotsuse põhjendused on vastuolus otsuse resolutiivosaga, kuivõrd maakohus on üheselt leidnud, et mõistlik menetlusaeg A. Kofkinile esitatud süüdistuste osas on möödunud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole prokuröri viide Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-43-10 asjakohane, kuivõrd viidatud lahendis esitati isikule süüdistus ka 1998. a toime pandud kuriteo osas. Käesoleva juhul on A. Kofkini osas menetlust toimetatud isikule endale teadaolevalt alates 2011 lõpust ning asjaolu, et sellel perioodil läbiviidud menetluse tulemusena talle mingil põhjusel kahtlustust/süüdistust ei esitatud või ei olnud see menetluse eesmärgiks, ei väära isiku põhiõiguste intensiivset riivet nimetatud ajaperioodil läbiviidud menetluse tõttu. Tähelepanuta ei saa jätta fakti, et E. S. ele oli esitatud samas asjas süüdistus, kus eelkuriteo toimepanemise ga on A.Kofkin seotud. Eeltoodust tulenevalt saab kriminaalmenetluse mõistliku menetlus aja kulgemisel arvesse võtta ka ajaperioodi, milline hakkas kulgema enne lõplikus süüdistuses esitatud kuritegude toimepanemist. 15.3.3. Maakohus on põhjendatult heitnud prokuratuurile ette tegevusetuse perioode kohtueelse menetluse kestel. Kuna kriminaalasjas nr 14913000039 alustati kriminaalmenetlust 17.07.2014 (maakohtu otsuse edasistes põhjendustes ning prokuröri apellatsioonis ekslikult märgitud 17.07.2015), on maakohus igati põhjendatult leidnud, et juhul kui mõistlik u menetlusaja kulgemist arvestada alates 22.09.2015 teostatud läbiotsimisest, milline oli esimene A. Kofkini suhtes tehtud menetlustoiming (maakohtu otsuses ekslikult märgitud 25.09.2015), siis on kohtueelses menetluses tuvastatav põhjendamatu viivitamine tõendite kogumise osas, kuivõrd kirjalikke tõendeid asuti koguma 2015 lõpus. Prokuröri apellatsioonist ei nähtu põhjendusi, miks hakati tõendeid koguma alles aasta pärast kriminaalmenetluse alustamist. Asjakohatu on prokuröri etteheide kohtule selles, et kohus jättis märkimata, milliseid tõendeid ja millisel viisil oleks saanud kohtueelses menetluses koguda. Maakohus on viidanud tõendite kogumise ajalisele viivitusele, millisele prokurör ei ole apellatsioonis sisulist vastust esitanud, 42 mitte heitnud kohtueelsele menetlejale ette kindlate tõendite kogumata jätmist. Seda enam, et vaidluse kontekstist lähtuvalt ei peagi kohus esitama tõendite loetelu mida kohtueelne menetleja oleks pidanud koguma kuivõrd oluline on riigi poolne tegevusetus. 15.3.4. Maakohus on 14.01.2020. a otsusega muutnud 18.02.2019. a määrust, leides, et mõistlik menetlusaeg A. Kofkini osas on möödunud. Prokurör nõustub sellega, et kohus võib muuta menetluse käigus oma seisukohta, kuid seisukoha muutmine peab olema jälgitav ning põhjendatud, mida prokuröri hinnangul maakohtu 14.01.2020. a otsus mõistliku menetlus aja osas ei ole. Ringkonnakohus leiab vastupidiselt prokuröri etteheidetele, et maakohtu otsus mõistlik u menetlusaja möödumise osas on jälgitav ning igati põhjendatud. Ajaks, mil maakohtul tuli uuesti lahendada taotlus A. Kofkini osas mõistliku menetlusaja möödumise küsimuses, oli 18.02.2019. a määruse tegemisest möödas ligikaudu aasta. Sel ajaperioodil oli menetlus maakohtus lõpule jõudnud ning maakohtul, olles saanud hinnata menetluse käiku, asjas kogutud tõendeid, sealjuures A. Kofkini osas toimunud kriminaalmenetlust tervikuna, oli teistsuguse otsustuse tegemiseks igati põhjendatud alus. Lisaks märgib ringkonnakohus, et maakohus ei pea eraldi põhjendama seda, miks peab kohus vajalikuks oma varasemat seisukohta muuta, kuivõrd see nähtub taotluse lahendamise põhjendustest sisuliselt, miks kohus oma varase mat seisukohta muutis ja leidis pärast kohtuliku uurimise lõppu, et mõistlik menetlusaeg on A. Kofkini suhtes möödunud. 15.3.5. Prokuröri hinnangul ei ole maakohus viidanud erilistele asjaoludele, mis A. Kofkini suhtes on erakordsed ning annavad aluse öelda, et A. Kofkini jaoks on menetluses kaalul enamat, kui teiste sarnastes korruptsioonikuritegudes süüdistatavate suhtes. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole jätnud tähelepanuta KrMS § 274 2 ja KrMS § 2052 tõlgendamisel olulisi asjaolusid, mis on A. Kofkini jaoks konkreetses menetluses kaalul. Maakohus on põhjendatult viidanud sellele, et A. Kofkin on olnud teadlik temaga puutumuses olnud menetluse toimetamisest alates 2011. a lõpust, kuid esimene menetlustoiming teostati A. Kofkini suhtes ca 4 aastat hiljem. Lisaks on maakohus põhjendanud, miks saab A. Kofkini suhtes läbiviidud menetlust pidada äärmiselt intensiivseks ja pikaajaliseks. Erilise asjaoluna ei saa arvestamata jätta ka süüdistatava A. Kofkini kõrget vanust (sündinud 11.05.1941) ning seda, et isikul on tulnud kohtuistungitel osalemiseks teha mitmeid lennureise oma välisriigis asuva elukoha ja Eesti vahel. Siinjuures tuleb ringkonnakohtu hinnangul arvestada ka asjaolu, mille kohaselt on A. Kofkin pidanud temaga puutumuses olnud kriminaalmenetlusega seoses andma selgitusi erinevatele asutustele ja äripartneritele, teadmata sealjuures kui kaua kohtueelne menetlus ja kohtumenetlus kokku kestavad. A. Kofkin oli pikka aega (alates 2011. a lõpust kuni kaitsjatele toimiku tutvustamiseni) teadmatuses tema suhtes läbiviidava kriminaalmenetluse sisust. Eeltoodust tulenevalt on maakohus põhjendanud, et A. Kofkini õigusi on intensiivse lt ebamõistlikult pika ajaperioodi kestel riivatud, mis on A. Kofkini elu mõjutanud. 15.3.6. Maakohus on leidnud, et A. Kofkini suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist mõistlik u menetlusaja tõttu toetab ka avaliku menetlushuvi raugemine. Maakohus leidis, et avalik menetlushuvi antud kriminaalasja vastu rauges sisuliselt pärast seda, kui A. Kofkini kaassüüdistatava E. S. e suhtes menetlus lõpetati. Samuti ei saa maakohtu hinnangul jätta arvestamata ka seda, et A. Kofkini (süüdistuse kohaselt altkäemaksu andja) karistuse kergendamine heastava abinõuna oleks ilmselgelt ebapiisav, eriti olukorras, kus teine süüdistatav (süüdistuse kohaselt altkäemaksu võtja) on kriminaalmenetlusest vabanenud. Prokurör maakohtu põhjendustega selles osas ei nõustu, märkides, et avalik menetlushuvi ei tähenda vaid meedia huvi kriminaalmenetluse vastu, vaid lähtuda tuleb karistamise eesmärkidest ehk eri- ja üldpreventsioonist. 43 Ringkonnakohus nõustub prokuröriga selles, et avaliku menetlushuvi sisustamisel ei saa lähtuda vaid meedia huvist kriminaalmenetluse ja/või süüdistatava vastu, kuid maakohus on lähtunud ka karistamise eesmärkidest, märkides, et A. Kofkini karistuse vähendamise abinõu on ebapiisav olukorras, kus kaaskahtlustatava osas on kriminaalmenetlus lõpetatud. Ringkonnakohus lisab maakohtu põhjendustele avaliku menetlushuvi puudumise osas järgmist. Sisustades avalikku menetlushuvi eripreventiivsetest eesmärkidest, puudub oht, et A. Kofkini karistamata jätmine tooks kaasa isiku poolt uute süütegude toimepanemise. Üldpreventiivsete st eesmärkidest lähtuvalt, on käesolevaks hetkeks kriminaalmenetlus A. Kofkinit puudutava lt kestnud kokku üle 8 aasta, talle etteheidetav kuritegu ei ole erakordsete tagajärgedega, samuti ei saa jaatada analoogiliste kuritegude toimepanemise suurt arvu ühiskonnas, mistõttu võib öelda, et avalik menetlushuvi A. Kofkinit puudutava kriminaalasja vastu, nagu tõi välja ka maakohus, ei ole suur. Kindlasti on avalik menetlushuvi pikalt kestnud kriminaalmenetluse jooksul ajas ka vähenenud. 15.3.7. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigustatult jätnud lahendamata küsimuse KrMS § 306 lg 1 p 61 kohaldamise võimalikkusest. Kohtukolleegium selgitab, et olukorras, kus kohus tuvastab mõistliku menetlusaja möödumise, saab kohus lõpetada kriminaalmenetluse KrMS § 2742 alusel või KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel kergendada süüdistatava karistust. Seega, kohus, otsustades, et mõistlik menetlusaeg on möödunud ning lõpetades kriminaalmenetluse mõistliku menetlusaja möödumise tõttu KrMS § 274 2 alusel, ei saagi KrMS § 306 lg 1 p-s 61 sätestatud meetme kohaldamise küsimus tõusetuda. KrMS § 306 lg 1 p-s 61 toodud meede on kohaldatav juhul, kui kohus tuvastab mõistliku menetlusaja riive, kuid siiski alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 2742 järgi puudub. Siinjuures on oluliseks ka asjaolu, et KrMS § 306 lg 1 p-s 61 sätestatud karistuse kergendamise kohaldamine saab kaalumisele tulla siis, kui kohus on lahendanud küsimused, mis on sätestatud KrMS § 306 lg 1 p-des 1-3 ja p-des 5-6 ehk teinud sisuliselt süüdimõistva otsuse. Käesolevalt on nii maa- kui ringkonnakohus aga tuvastanud, et mõistlik menetlusaeg A. Kofkinile etteheidetava süüteo osas on möödunud, mistõttu ei ole karistuse kergendamise abinõu kohaldatav ning selle vaagimine põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt, kuivõrd mõistlik menetlusaeg on möödunud ning maakohus leidis, et süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on suurel määral rikutud, sealjuures märkides, et avalik menetlushuvi ei ole suur, ei olnud maakohtul alust KrMS § 306 lg 1 p-st 61 karistuse kergendamise abinõu kaalumiseks. Kriminaalmenetlust ei tohiks ühegi isiku suhtes toimetada ebamõistlikult pika ajaperioodi vältel, millise kestel on isik ebaselguses. Võttes arvesse, et A. Kofkini osas kulgenud menetlusaja kestvuseks on nii maa- kui ringkonnakohus lugenud üle 8 aasta, on käesoleval hetkel mõistlik menetlusaeg möödunud ning samaselt maakohtuga leiab ka ringkonnakohus, et kriminaalmenetlus kuulub A. Kofkinile esitatud süüdistuse osas KrMS § 2742 alusel lõpetamisele. 15.4. Eeltoodud põhjendustel pole tuvastatavad apellatsioonis viidatud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised ka KrMS § 339 lg 2 tähenduses, mistõttu ringkonnakohtul puudub seaduslik alus maakohtu otsuse tühistamiseks ja kriminaala sja tagastamiseks maakohtule ning prokuröri taotluse rahuldamiseks. 16. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 3, lg 4; § 338 p 2,3: § 339 lg 2 ; § 340 lg 4 p 2, 3 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 14. jaanuari 2020 otsuse osaliselt ja teeb 44 tühistatud osas uue otsuse ning muudab otsuse põhiosa. Prokuröri apellatsiooni rahuldab osaliselt. K.Kallo kaitsja apellatsiooni jätab rahuldamata. 17. Valitud kaitsjad ja esindaja on taotlenud riigi poolt apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest tasude hüvitamist. 17.1. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 järgi on menetluskuluks valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Riigikohus on selgitanud, et valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist (vt RKKKo nr 3-1-1-108-12, p 29.). Seejuures on kohtul kaalutlusruum, hindamaks tehtud kaitsetoimingute ja selleks koostatud dokumentide vajalikkust, samuti nende koostamisele kulunud aega. Isikule tuleb hüvitada kaitsjatasu üksnes ulatuses, mis on seotud põhjendatud kaitsetoimingutega (vt RKKKo nr 3-1-1-99-11). Samuti on kohtul võimalus hinnata kaitsja töö mahtu muu hulgas selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad. Vajalike ja põhjendatud menetluskulude väljamõistmise otsustamiseks tuleb analüüsida kaebuse koostamiseks läbitöötamist vajava materjali mahukust ning kaebuse koostamise keerukust ja aeganõudvust (vt Riigikohtu määrus nr 3-3-1-28-09, p 11). 17.2. Kolmanda isiku, E. S. e esindaja oma taotluses on märkinud tunnihinna suuruseks 170 eurot, millel lisandub käibemaks. Kaitsja taotleb E. S. ele menetluskuluna hüvitada ringkonnakohtuistungist osavõtu eest tasu. Esmalt kolleegium osutab, et kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse kaalumise l tuleb anda hinnang kaitsjatasu ühe tööühiku hinna mõistlikkusele. Kolleegium leiab, et O.Nääs, kolmanda isiku esindaja, võttis apellatsioonimenetlusest osa vaid vara konfiskeerimise küsimuses ja seda vaid prokuröri poolt apellatsiooni põhjenduste alusel. Seetõttu ei õigusta esindaja jaoks kohtuasjas tõstatud küsimuse keerukus tema poolt märgitud tunnihinda 170 eurot, millele lisandub veel käibemaks. Kolleegium leiab, et niivõrd marginaalses ulatuses vaidluse korral on aktsepteeritav 140 eurot tunnitasu( käibemaksuta). Vastavalt kohtuistungi protokollile kestis istung 3 tundi. Seega saab hinnata mõistlik uks esindajatasuks 420.00 eurot, millel lisandub käibemaks 84.00 eurot, kokku 504.00 eurot, mis KrMS § 185 lg 2 teise lause alusel kuulub E. S. ele hüvitamisele. 17.3. K.Kallo valitud kaitsja on märkinud taotluses tunnihinnaks 130 eurot, millele lisandub käibemaks. Kolleegium leiab, et selline tunnihind on mõistlik ega vaja korrigeerimist. Koheselt kolleegium selgitab, et K.Kallo suhtes toimus apellatsioonimenetlus ka valitud kaitsja apellatsiooni alusel. Ringkonnakohus jättis kaitsja apellatsiooni täies mahus rahuldamat a, mistõttu kaitsja apellatsiooniga seonduvate kulude osas kohaldub KrMS § 185 lg 2 esimene lause, mille alusel jäävad vaid kaitsja apellatsiooniga seonduvad kulud K.Kallo kanda ja need hüvitamisele ei kuulu. Kaitsja on taotluses menetlustoimingutena ära näidanud kohtuotsuse põhjendustega tutvumine ja analüüs 2 tundi. Nimetatud taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Uuesti kohtuotsuse analüüs, materjalide analüüs, apellatsiooni teeside väljatöötamine, suhtlus kliendiga 3 tundi 42 minutit. Selles osas jääb hüvitamise taotlus tagajärjetuks kuna uus analüüs pole prokuröri apellatsiooni puhul vajalik ja edasised toimingud on seotud rahuldamata jäänud apellatsiooniga. Eelnimetatud kulu jääb K.Kallo kanda. 45 Materjalide analüüs, kohtupraktika analüüs ja apellatsiooni koostamine kokku 23 tundi 50 minutit jääb K.Kallo kanda kuna on seotud kaitsja apellatsiooniga. Selles osas tasu hüvita mise taotlus jääb rahuldamata. Prokuratuuri apellatsiooniga tutvumine, kliendile ülevaatliku kirja edastamine 1 tund 32 minutit on seotud prokuröri apellatsiooniga. Toimingud on hinnatavad vajalikena, kulutatud aeg mõistlik ja selles osas kuulub taotlus rahuldamisele. Prokuröri apellatsiooni analüüsi, ettevalmistumist kohtuistungiks ja kirjalike teeside koostamist saab hinnata vajalike toimingutena ja kestuseks märgitud aega 3 tundi ja 10 minut mõistlik una. Seega kokku on prokuröri apellatsiooniga seonduvalt kaitsja poolt tehtud vajalike menetlustoimingute kestuseks 6 tundi 42 minutit. Kaitsja on taotlenud ka 18.05.2020 kohtuistungile kulutatud aja eest kaitsjatasu hüvitamist. Kolleegium leiab, et taotlus kuulub rahuldamisele. Kohtuistung kestis 3 tundi. Seega on mõistlikuks menetluskuluks, arvestusega , et tunnihinnaks käibemaksuta on 130 eurot ja vajalike menetlustoimingute kestuseks on 9 tundi ja 42 minutit, kokku 1261.00 mille le lisandub käibemaks ja KrMS § 185 lg 2 teise lause alusel kuulub seega K.Kallole hüvitamis e le kaitsjatasu summas 1513 eurot ja 20 senti. 17.4. A.Kofkini kaitsja on taotlenud hüvitada A.Kofkinile apellatsioonimenetlusega seotud kulu summas koos käibemaksuga 4802.00 eurot. Kaitsjate ajakuluks on märgitud kokku 28 tundi ja 30 minutit. Kaitsja on märkinud, et õigusteenust on osutatud tunnihindadega 170/160 eurot, seejuures teeb kaitsja viite Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendile, kus on aktsepteeritud 170 eurost tunnihinda. Kolleegium selles osas märgib, et eelnimetatud lahendis sedastatu ei anna automaatselt alust ringkonnakohtule kriminaalmenetluses nimetatud summat hinnata mõistlikuks. Kolleegium arvestab asjaoluga, et kaitsja ees ei seisnud ulatuslikke keerulisi juriidilis i probleem, mistõttu kolleegiumi veendumuse kohaselt saab mõistlikuks tunnihinnaks pidada 150.00 eurot ( käibemaksuta). Menetlustoimingute osas kolleegium märgib, et vajalikeks menetlustoiminguteks saab hinnata kohtuotsuse motiividega tutvumist ja A.Kofkiniga arutelu kestusega 1 tund ja 20 minutit ja apellatsiooniga tutvumist ja analüüsi kestusega 1 tund ja 30 minutit ning ka A.Kofkiniga nõ u pidamist 20 minutit. Samuti kaaskaitsja poolt maakohtu otsusega tutvumist 1tund 20 minutit. Kaitsja on menetlustoiminguna märkinud vastuse koostamist prokuröri apellatsioonile 1 tund ja 5 minutit. Selles osas kolleegium märgib, et nimetatud eraldi dokumenti pole ringkonnakohtule esitatud, mistõttu selles osas kaitsja taotlus rahuldamisele ei kuulu. Kaitsja on kohtukõne teeside kujundamise ja kohtukõne teeside koostamise kestuks märkinud kokku 17 tundi ja 27 minutit. Kolleegium leiab, et selline ühe dokumendi koostamiseks kulutatud aega ei saa pidada mõistlikuks. Arvestada tuleb sedagi, et A.Kofkini kaitsja poolt ringkonnakohtu istungiks koostatud kohtukõne teesides on palju samu argumente kopeeritud juba maakohtu istungiks koostatud kohtukõne teesidest ja taotlusest, mistõttu dokumendi koostamise ajakulu ei saanud olla sedavõrd pikaajaline. A.Kofkinit puudutavas osas oli apellatsioonimenetluse esemeks kitsas juriidiline küsimus, mis oli tõstatatud kaitsja poolt juba korduvalt, mistõttu ei vajanud selline teeside koostamine lisamaterjali läbitöötamist ega olnud kaitsja jaoks keeruline ega uudne. Kolleegium leiab, et kohtukõne teeside mõistlikuks ajakuluks saab hinnata 7 tundi. Kaaskaitsja poolt kohtukõne teeside koostamise eest esitatud taotlus jääb rahuldamata kuna kõneteeside allkirja kohaselt on koostaja vaid A.Pilv. Kaitsja taotleb ka ringkonnakohtu istungil osalemise eest tasu hüvitamist. Kolleegium leiab, et sellekohane taotlus kuulub rahuldamisele vastavalt kohtuistungi protokollis märgitud istungi kestusele, so 3 tundi. 46 Seega kokku saab hinnata valitud kaitsja poolt apellatsioonimenetlusega seonduvalt õigusabi osutamisega seotud ajakuluks 14 tundi ja 30 minutit, so 2610 eurot koos käibemaksuga, mis kuulub KrMS§ 185 lg 2 teise lause alusel A.Kofkinile hüvitamisele. 17.5. V.Kunmani valitud kaitsja taotleb apellatsioonimenetluses ( käibemaksuga) hüvitamist. kuludena 2598 euro Tunnitasu hinnaks on kaitsja märkinud 170.00 eurot. Kolleegium sarnaselt eelpool märgitule leiab, et kaitsja ees seisnud küsimuse keerukus ja maht ei anna alust sellise tunnihinna aktsepteerimiseks. V.Kunmanile esitatud süüdistus oli üheepisoodiline ja kaitsja, kes osales ka maakohtu istungil, ees ei seisnud uudseid ja keerukaid juriidilisi küsimusi. Kolleegium peab mõistlikuks tunnihinnaks 150.00 eurot. Menetlustoimingutena on kaitsja märkinud apellatsiooni analüüsi ja seisukoha koostamine kohtule kokku 1 tund, ettevalmistus kohtuistungiks, uuesti apellatsiooni analüüs ja teeside koostamine ja otsuse analüüs 7 tundi. Kolleegium leiab, et nimetatud ajakulu saab hinnata mõistlikuks ja menetlustoiminguid vajalikeks mistõttu selles osas aitsja taotlus kuulub rahuldamisele. Kaitsja on taotluses märkinud kohtuistungi toimumise ajaks 6 ja pool tundi. Selline taotlus kuulub kohtuistungi protokolli alusel korrigeerimisele kuivõrd kohtuistung kestis 3 tundi, millises osas kuulub kaitsjatasu ka hüvitamisele. Kokku on mõistlikuks õigusabi osutamise ga seotud ajakuluks 11 tundi ja mõistlikuks kaitsjatasuks koos käibemaksuga on 1980.00 eurot, milline kuulub KrMS § 185 lg 2 teise lause alusel V.Kunmanile hüvitamisele. 17.6. A.Tuulbergi kaitsja on tunnihinnaks märkinud 145 eurot, millist peab kolleegium mõistlikuks. Ebamõistikuks tuleb aga hinnata kaitsja poolt märgitud apellatsiooni analüüs i, taotluste esitamise tähtaja analüüsi, seisukohtade koostamise ajakulu ja selle lisanduvalt ka veel apellatsioonile vastuse koostamise ajakulu. Kaitsja poolt oli esitatud üks dokumendiga, milline oli apellatsioonikohtule esitatud 16.04.2020. Kolleegium märgib, et kuigi tegemist on mahuka materjaliga, siis sisaldab see endas suures osas koopiaid juba kriminaalasja materjalidest ja korratud on maakohtu ja prokuröri apellatsiooni väiteid. Kaitsja enda argumendid on analoogsed juba maakohtu istungil esitatud kohtukõne teesidega. Kolleegium leiab, et nimetatud vastuväidete koostamise mõistlikuks ajaks saab hinnata 5 tundi. Kohtuistungiks valmistumise ajaks on kaitsja märkinud ligi 5 tundi. Kolleegium seda mõistlikuks ei pea. Kaitsja on juba tunde saanud apellatsiooni analüüsida ja vastuväite id koostada, mistõttu saab kohtuistungiks valmistumise mõistlikuks ajakuluks hinnata 1 tundi. Kaitsja on märkinud menetlustoiminguks kestusega 7 tundi kriminaaltoimikuga tutvumine ja uuesti kohtuistungiks ettevalmistumine. Kolleegiumi veendumuse kohaselt puudus kaitsjal vajadus kriminaaltoimikuga uuesti tutvuda, kuivõrd ringkonnakohtu menetluses enne istungi algust materjale juurde toimikusse ei lisatud, va menetlusse võtmise määrus, mis oli kaitsjale elektrooniliselt edastatud. Kõik kriminaalasja materjalid olid kaitsjale eelnevalt juba kättesaadavad, nende analüüs on juba maakohtu poolt hüvitatud, mistõttu nendega uuesti tutvumist saab hinnata ebavajaliku toiminguna nagu ka uuesti kohtuistungiks valmistumist. Kaitsja on taotlenud ka kohtuistungist osavõtu eest tasu hüvitamist. Kohtukolleegium leiab, et sellekohane taotlus on asjakohane ja 3 tunni eest kuulub tasu arvestamisele mõistlik u menetluskulu hulka. Seega A.Tuulbergi kaitsja poolt apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise mõistlik uks ajakuluks on hinnatav 9 tundi, so koos käibemaksuga 1566.00 eurot, milline kuulub A.Tuulbergile hüvitamisele. (allkirjastatud digitaalselt) 47